Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Tema seadusi järgides saame harmooniliselt toimida

14.02.2018 | | Rubriik: Jutlus

Armu Teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ning Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Mõtiskluse aluseks on kirjasõna Heebrea kirjast, mis ütleb: Ometi me näeme teda, Jeesust, kes oli tehtud pisut alamaks inglitest, nii et ta Jumala armu läbi kõigi eest maitseks surma, nüüd pärjatuna kirkuse ja auga surma kannatamise pärast. Seepärast ta pidigi kõiges saama vendade sarnaseks, et temast saaks halastav ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks. Sest seetõttu, et ta ise on kannatanud kiusatuna, võib ta aidata neid, keda kiusatakse. Hb 2:9,17–18
Nädalapäevad tagasi, kui arutasime koguduse kaastöölistega Eesti Vabariigi aastapäeva palvuse korraldamise üksikasju, lausus üks lähim kaastööline, et tema ei ole nõus vabariigi pärast palvusel oma tavapärast ülesannet täitma. Mitte sellepärast, et Eesti aastapäevaga seotud kohustused ei võimaldaks palvusel osaleda, vaid seepärast, et on vabariigis pettunud.
Liialt palju olen eravestlustes maakoguduse õpetajana kuulnud pettumusest meie vabariigis. Ning paljudel juhtudel olen pidanud arvamusavaldustega vaikides nõustuma. Ei tea, kui paljudes on tekkinud võõrandumine ning kes kellest võõrdunud on, kas riik üksikisikust või üksikisik riigist või on selles küsimuses koer maetud kuhugi mujale. Arvan, et üks paljudest kohtadest, kuhu ta maetud on, peitub arusaamises, mis lähtub meie Eesti põhiseaduses sätestatud sõnadest, et kõrgeima võimu kandja on rahvas. Kangesti meenutab see nõukogudeaegset plaani panna Siberi jõed tagurpidi voolama. Jah, rahvas on riigi kalleim vara ning riik vaid rahva väljendusvorm, mis aitab rahval korrapäraselt toimida. Aga teadmine, et rahvana omame kõrgeimat võimu, on ohtlik enesepettus. Moosese esimese raamatu pattulangemislugudest võime lugeda, millised olid kõrgeima võimu ihaldamise tagajärjed, mis on olnud inimkonna saatjateks kogu tema eksistentsi jooksul.
Ristiinimestena teame, et kogu võim kuulub üheleainsale monarhile ehk Kristusele. Tema on see, kes annab seadusi, mida järgides saame jätkusuutlikult ning harmooniliselt toimida nii üksikisikuna kui ka riigina. Eks seepärast kuulutasid pisut rohkem kui aasta tagasi poolakad eneste kuningaks Jeesuse Kristuse, minnes selle sammuga vastuollu Euroopa moodsate väärtustega. Tunnistavad need ju inimese ning tema heaolu ülimuslikuks.
On selge, et sisu ise kujundab toimimiseks vajaliku vormi. Puudub Kristusel üksikisiku sisemaailmas monarhi troon, katsub inimene oma äranägemise järgi elu korraldada. Moodustavad sellise monarhita üksikisikud ühiskonnas enamuse, on tulemuseks parlamentaarne rahvavõim. Praegune parlamentaarse demokraatia mudeliga Eesti Vabariik on parim kingitus, mida Looja sai meile kinkida. See ei ole halva mängu juures hea näo tegemine või vastupidi, vaid rahva kui terviku väärtushinnangutel põhinev reaalsus, sest paremat ei ole me võimelised vastu võtma ning teostama.
Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse ajal tõusis esile tänavaprohvet Karl Reits, kes kuulutas rahuaja lõppu ning rahva ja juhtide vajadust pöörduda Kristuse poole. Ei tea, kui paljud tema hoiatustest õppust võtsid ja pöördusid ning kui paljud tema jutust midagi ei arvanud. Kahjuks see, mida ta kuulutas, osutus tõeks, sest tõeline monarh oli pagendatud preeriasse. Soome olukord aga kujunes teistsuguseks. Pärast Talvesõja puhkemist 1939. aastal pöördus president Kyösti Kallio sõjaväe poole üleskutsega raskel tunnil ammutada elu, jõudu ja tröösti pühakirjast ning palvetada, et ammutada Jumalalt uueks loovat väge. Kas jätkus rahval mehisust kuuletuda tõelisele monarhile, mis tagas Soome riigi püsimajäämise, või oli see paljude soodsate asjaolude kokkulangemine, jääb lugeja enda otsustada.
Täna, Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva künnisel annab Kristuse kannatusaja algus meile taas võimaluse vaadata endasse ning küsida, mida saan mina teha, et meie Eesti ajalookeeristes püsima jääks. Ja teha saame palju, nimelt on meie kätesse usaldatud Jumala sõna, et ammutada sealt uueks loovat väge, ning loomulikult palve. Palve maa ja taeva, kõige nähtamatu ja nähtava Looja enese poole. Seda pole sugugi vähe, mis sest, et paljudes Eestimaa paikades kirikud palvekätest tulvil ei ole ning tihtipeale on usk avalikust ruumist surutud privaatsfääri. Meie palvekäed on need, mis suuresti aitavad hoida ülal ühiskonda. Enamgi veel, tagavad ka meie Eesti püsimajäämise. Ja me ei ole selles vägitöös üksi. Kristus ise, saades kord meie sarnaseks inimeseks, on täna halastava ülempreestrina meie kõrval, meid kinnitamas ja toetamas. Just kinnitamas ning toetamas, sest meie ise oleme need, kes kanname vastutust oma elukeskkonna eest.
Kord maitses Ta kannatusi ja surma meie eest ning meie pärast, et ka meie Eestist võiks saada kuningriik.

Ollino_Arvet_leks

 

 

 

 

Arvet Ollino,
Saarde koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)