Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Telgiga maailmas

17.06.2015 | | Rubriik: Persoon minevikust

Salme Raatma mälestusüritus Pirita kloostris tõi kokku tema järeltulijad, sugulased ja loomingust puudutatud inimesed. Paremal hallis ülikonnas poeg Gustav Rosenstein. Sirje Semm

Pirita kloostris meenutati kirjanik Salme Raatmat (Rosensteini) tema 100. sünniaastapäeval.

Helme vallas Aindujaagul sündinud talutüdrukust sai kodumaata naine, kes Saksamaal või hiljem Soomes elades säilitas emakeele, oli produktiivne looja ja andis keele kaasa ka oma viiele lapsele. Igatsus Eesti järele jäi teda saatma. Mälestuspeol meenutas kirjanik Harri Raitis Turust, et kui nad Salmega kord Tallinnas koos olid, öelnud ta: «See ei ole minu linn. Mul ei ole kodulinna, mul ei ole kodumaad.»
Vallo Kepi filmis «Ilmakaarte õunapuud» (1994) ütleb poetess: «Sestsaadik kui me Eestist lahkusime, on mu kodu kadunud ajalukku, minevikku. Mul on olnud palju mitmeid ilusaid peatuskohti, nagu oleks telgiga mööda maailma ringi rännanud.»
Pirita kloostril on Salme Raatma loomingus oluline roll. Poeem pühast Birgittast «Pirita peegeldused» ilmus eesti keeles 2006. aastal (kirjutatud 1972–1973). Seda teost kirjutades pihib Salme päevikus: «Esimene asi, mis ma Soomes kirjutasin, oli Püha Birgitta lugu. Oli ta ju kaheksa lapse ema. Mina viie lapsega tundsin midagi ühist temaga. Kasvatas lapsed ja läks kloostrisse. [---] Minule oli see enda vabaks kirjutamine. Kahekõne Püha Birgittaga aitas mul tol hetkel elada.» Perekonna käsutuses on päevik, mida ema Salme ja isa Herbert ühiselt pidasid alates abiellumisest 1938. aastal.
Pirita kloostris toimunud mälestuspeol esitasid näitlejad Garmen Tabor, Liina Orlova ja Hans Kaldoja katkendi nimetatud poeemi alusel seatud etendusest. Musitseerisid Mart Laas ja Eeva-Maria Laas. Vallo Kepp pidas pikema ettekande, mida Eesti Kirik loodab avaldada pärast suvepuhkust.
Kirjaniku Saksamaal elav poeg Gustav Rosenstein oli kogu ürituse hing. Ta on kirjutanud oma emast saksakeelse biograafia «Ihr steht schon auf unserer Liste», mis äsja ilmus. Teose pealkiri – eesti keeles ’te olete juba meie nimestikus’ – on laenatud ütlusest, mida vanemad 1939. aastal pidid kuulma Vene sõduritelt, kes hõivasid elamiseks Noarootsi pastoraadi.
Perekond Rosenstein lahkus Eestist 1939. aastal Saksamaale. Salme saatis 1943. aastal Eestisse Marie Underile oma esimese muinasjutu «Kolm hauda», mis ilmus Maa Sõnas. 1954. aastal õnnestus Salmel pääseda oma luuletustega Bernard Kangro poolt Rootsis asutatud ajakirja Tulimuld veergudele. Salme on kasutanud ka varjunime Ants Hartmann.
1964. aastal kolis perekond Soome Turu linna, kus Herbert sai pastorina koha meremeeste misjonijaamas. Aasta varem oli Salme tõlkinud oma sugulase Ellen Niidu «Pille-Riini lood» saksa keelde. Koostöös Ellen Niidu tütre, kunstnik Maarja Unduskiga ilmus 2009. aastal postuumselt eesti keeles luulekogu «Õhtused laulud» (koostaja Vallo Kepp).
Soomes elades kuulus Salme Harri Raitise sõnul Edela-Soome kirjanike ühendusse ja algusaastail innukalt ka Päris-Soome Eesti keskusesse. «Salme oskas asetuda kultuuri, kuhu elu oli ta viinud, ta kirjutas luuletusi ja lastejutte, aga ka täiskasvanutele ja vanuritele mõeldud tekste. Seda nii saksa kui ka eesti keeles. Salme tekste vahendas soome keelde Kalervo Mettala,» ütles Raitis ja tõi esile Salme elu tähtsa põhimõtte: ilma Jumalata ei suuda inimene saavutada midagi head.
Salme Raatma panust väliseesti lastekirjandusse on võrreldud Ellen Niidu ja Heljo Männi omaga kodueesti mastaabis. Salme Raatma elas meie keskel aastail 1915–2008.
Sirje Semm

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)