Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Teineteist toetavad mõttekaaslased – elus ja töös

02.11.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Roosiklump Viljandi Pauluse kiriku esisel on oma kaunimas õie­ilus, kui vaimulikest abielupaari Elve Benderi ja Allan Praatsi ühel päikselisel sügispäeval selle majesteetlikku kaunidust imetlema palun. Liina Raudvassar

Juba kolmkümmend aastat on Elve Bender (50) ja Allan Praats (52) abikaasadena parimad sõbrad, elu- ja mõttekaaslased. Olgu era- või tööalaselt, ikka kogevad nad teineteise poolt tõhusat abi ja tuge ega pea seda koduseinte vahelt kaugemale otsima minema.

Sügisel on meie laiuskraadil avar tähendus. Sügis tähendab rukkivihke korrastatud viljapõldudel ja haneparvi taevalaotusel, tähendab aina pikemaks venivaid õhtuid ja hommikust hallavalgust. Aga sügis, mis mind mitmeks sisukaks tunniks Viljandisse viis, oli veel üsna suvine ning soe päikesepaiste lubas mantlihõlmadki lahti jätta.

«Isiklikus» roosiaias
«Mulle meeldib selline sügis, kui saab kuldsetes lehtedes sahistamas käia ning tammetõrusid ja kastanimune taskusse korjata,» jagab Elve Bender oma eelistust, olles nõus, et just sellist looduspilti pakub tema sünnipäev oktoobrikuus tavaliselt.
Allan Praats aga tunnistab, et sügis pole tema meelisaeg. Olles küll sarnaselt abikaasaga sünnilt sügise laps, kuulub tema sümpaatia ometi kevadele. Kui päev läheb pikemaks ja juurde antud valge aeg lubab ka rohkem ära teha. Sügis on ju süüdi, miks mitmed välitööd jäävad pooleli ja plaanid teostamata.
Kui jõuame suure roosipeenra juurde, kus tulipunased õied meie tähelepanu pälvivad, räägib Elve, kuidas ta seda pastoraadiaknast imetleb. «Olen lihtsalt õnnega koos – ise ei pea aednikurollis vaeva nägema, aga õieilu saan iga päev nautida,» muheleb ta, tuues näite, kuidas teinekord elus just nii kipub olema, et ühed külvavad ja harivad ning teised naudivad vilju.
Selliste mõtete meelevallas oleme, kui Viljandi Pauluse, rahva keeles jätkuvalt maarahvakirikuna tuntud pühakoda ümbritsevas pargis tuure teeme. Meie ümber on kesknädalale kohast liikumist. Et pühakoja ümber tõkestav tara puudub, lühendab kirikuaia arvelt nii mõnigi linlane oma teekonda. Vaimulikeni jõudes tervitatakse, enamasti.
Viie aastaga on vaimulikest abielupaar Viljandis omainimesteks saanud. Hoolimata sellest, et vaid Allan on siinse koguduse vaimulik, kuna Elve teenimiskoht on hoopis Tarvastu koguduses.

Täie koormusega Pauluses
Jõuan üle linna kõrguva punastes toonides kirikuni siis, kui õp Praats koondab mõtteid algavaks keskpäevapalvuseks. Ometi võtab ta aega, et korraldada mulle kiire ringkäik pühakojas, tutvustades, kuidas kulgevad ettevalmistused kirikuhoone 150. aastapäeva tähistamiseks.
Liigume altari suunas mööda vaipa, mille kindral Johan Laidoner oma ema mälestuseks kogudusele kinkis. Eksterjööriga harmooniliselt sobivas sisekujunduses on mitmeid teisigi esemeid, millest nähtub koguduse armastus oma pühakoja vastu.
Õpetaja suunab ajakirjaniku pilgu aga neile detailidele, mis viitavad murekohtadele interjööris. On teada, et Pauluse kiriku seisund pole kiita. Hoone kui tervik ei ole alates ehitamisest saanud kapitaalset remonti, nendib pastor ja osutab laekonstruktsioonis silmaga haaratavatele laikudele, mis näitavad, et katus ja vahelagi on veekahjustuste tõttu avariiohtlikus seisus.
Kogudus ei ole jäänud käed rüpes ootama, vaid on hankinud restaureerimiseks tööprojekti ja muinsuskaitseameti eritingimused. Töö nõuab raha ja mitte vähe. Selleski osas on kogudus õpetaja ja juhatuse initsiatiivil otsinud vahendeid ning need otsingud on kandnud ka vilja. Häid näiteid, kus kogukond on näidanud huvi sakraalhoone jätkusuutlikkusse panustada, on ridamisi ja pastori hääles kõlab varjamatu uhkus neist ülevaadet tehes.
Altari kõrval klaasvaheseinaga eraldatud koguduseruumis korrastatakse Viljandis emerituuripõlve pidava õpetaja Villu Jürjo abil koguduse raamatukogu. Iga koguduse omandis olev teos saab tiitellehele templi järjekorranumbriga. Maast laeni kõrguvad riiulid on kirjasõnast täidetud.
Igal kolmapäeval ootab õp Allan Praats koguduseliikmeid kirikusse sõnateenistusele, kus keskendub eelolevaks pühapäevaks valitud kirjakohale ning võtab aega vaagida mõtteid, mida aeg meelele toob.
Saan sellest nüüd minagi koos kümmekonna kirikulisega osa ning olen nõus, et selline kesknädalasse planeeritud hardushetk on tõhusaks abiks, et argipäevas pidet leida.

Vihje tulevikuks
Religioonipedagoogika õpingutest mäletab Elve Bender ühte seika, mille mõjusus aastatega kasvab. Ta mäletab, et Pille Valk palus meelde tuletada oma elu esimest vaimulikku ametiriietes ametitalitust täitmas. «Arvan, et nägin esimesena Linda Maiorit naabritaati matmas,» räägib Elve.
Nüüd, esimese juubelini jõudnud, oskab ta näha toona antud vihjeid. Kohtumine Linda ja Jaan Maioriga, vaimulikest abikaasadega, võib sellisena tagantjärele küll tunduda.
Õp Juta Siiraku mõju oma kujunemisloole ning ka konkreetsemalt elukutsevalikule peab Elve aga otseselt oluliseks. See oli ajal, kui mõlemad naised töötasid EELK pühapäevakooliühenduses. Selleks ajaks olid Elvel juba seljataga teoloogiaõpingud kursustel Helsingi ülikoolis, kus ta Seppo Alaja ja teiste tunnustatud teoloogide juhendusel usuteadust õppis.
«Läksin, et paremaks pühapäevakooliõpetajaks saada,» tunnistab Elve, lisadest, et stuudiumi vältel «läks nälg suuremaks» ja tagasihoidlikuma plaani kaalus üles ambitsioonikam. «Teadmine on saar teadmatuse meres ja mida pikem on rannajoon, seda suurem kokkupuutumine oma rumalusega,» vahendab ta meelde sööbinud mõistukõne.
Elve on seda meelt, et asjad lähevad suuresti nõnda, nagu need Looja plaanides on. Nüüd tagantjärele näeb ta selleski ettehooldavat seost, et ta 15aastase koolitüdrukuna noorte keskel väga populaarse õp Harri Haameri juurde sattus. «Kas ma võisin siis uneski näha, et minust aastaid hiljem Tarvastu koguduse õpetaja saab,» laiutab Elve käsi.

Koos juba 30 aastat
See, kuidas abielud purunevad ja inimesed aina uute partnerite järele ringi vaatavad, tundub Elvele ja Allanile arusaamatu. Inimlikult nad mõistavad, aga isiklikult sugugi mitte. Tänavu augustis said nad tähistada oma abielu 30. aastapäeva. Nad on nõus, et tee, mis ühiselt käidud, on neid karastanud ja kasvatanud.
Millised võiks olla miinused ja plussid siis, kui abikaasadel on sama elukutse? «Meie jõuluõhtu algab küll väga hilja,» katsub Elve lahtrisse «miinus» näidet leida. Pere saab pühadelauda istuda, kui Elvel ja Allanil kõik teenistused peetud. Natuke omavahel nõu pidades leiavad abikaasad, et «lapsed on selle kõik üle elanud, vist ei ole siis nii raske olnud ja nad väga nurisenud».
Üsna ruttu saab selgeks, et positiivsed näited kaaluvad negatiivsed üle. «Abi on ikka väga lähedal,» rõhutab Elve. Omavahel jagatakse «leide» eesseisva pühapäevajutluse ettevalmistamisel. «Loomulikult räägime tööasju kodus,» tunnistab Allan, kes peab naeruväärseks pastoriametis võimalust, et tööasju koju kaasa ei võta.
Elve ja Allan rõhutavad, et kuigi kõik nende eelistused ei kattu, on nende teoloogilised tõekspidamised sarnased ning paljudel teemadel mõistavad nad teineteist selleks sõnu pruukimata. «Abort, naiste ordinatsioon, samasooliste kooselu ja paljude teiste kaalukate teemade puhul ei pea me isegi mõtteid vahetame, sest saame teineteise seisukohtades selletagi kindlad olla,» räägib Allan.
Koos tulid nad sellesse kirikusse, koos hoomavad nad ka ajaga tulnud muutusi EELKs. Koos on igal juhul kindlam, on nad ühel meelel.
Liina Raudvassar

Elve Bender
Sündinud 19.10.1966
Ordineeritud diakoniks 10.12.2000 ja õpetajaks 31.10.2005
Teeninud abiõpetajana Koeru kogudust
Alates 2011. aastast Tarvastu õpetaja
Abielus Allan Praatsiga, lapsed Maria, Johan ja Agnes

Allan Praats
Sündinud 24.11.1963
Ordineeritud diakoniks 25.05.1995 ja õpetajaks 2.07.1999
Teeninud Koeru, Järva-Peetri ja Järva-Jaani kogudust
Alates 2011. aastast Viljandi Pauluse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)