Esileht » Arvamused » Artikkel »

Teie olete kui suits, keda pisut aega nähakse

03.10.2012 | | Rubriik: Artikkel

See grupipilt on tehtud 1969. aasta suvel Viilu elumaja ukse ees.
Jaak (vana mees vasakul, vestiga) suri 30.1.1970. Vanaisa Mihkel, kes suri 1968. a jõulude ajal, pildil näha ei ole. Kui palju väga erinevate elusaatustega ja väga erinevas eas inimesi on ühel hetkel ühel pildil kokku saanud! Seejärel see ilus hetk laguneb, möödub, kaob – ja seda ei tule kunagi enam. Lapsepõlvesuvede kuldne kumendus tundub kuum ja kaunis, aga vananedes ergud nõrgenevad ja ei mõtle möödunule enam kirglikult.
Elu koosneb inimsuhetest ja suhtlemisest. Iga tuttav vist jätab jälje mälestuspilti, millega mina siit kord lähen. Olin ma nende vastu hea või halb – kes seda teab. Päris üksipäini ja omapead meie siin maa peal elada ei saa – ja sellega tuleb vähemalt arvestada.
See pilt pole matus ega pulmapidu, vaid üks suvine pühapäev külaelus. Ma isegi ei tea, miks nad just kokku on tulnud. Fotol olevast 24 inimesest on minu teada 11 surnud. Märkamatult on sellest hetkest mööda läinud veel 43 aastat.

Jaak oli meie naaber üle põllu. Pärast eestistamist oli tema nimi Sildoja. Sündinud oli Jaak 5. mail 1882. Tema naine Anna suri juba 1962. Meie ema teda hooldas ja mind kui last saadeti Jaagu juurde söögikausiga. Kausi külg oli veel soe käe vastas. Suvel ja talvel seal käies sai Jaaguga pikad jutud räägitud. Jaak oli üldse kõige varem sündinud eestlane, kellega ma olen suhelnud.
Sõjaväkke võeti Jaak 1914. aasta sajatuhandelise mobilisatsiooniga. Ülim, mida ühelt väikerahvalt võtta. Teenis ta ühes Tsaari-Venemaa Kaukaasia polkudest. Võttis tsaariväe koosseisus osa Erzerumi operatsioonist (veebruar 1916). See oli üks väheseid Tsaari-Venemaa õnnestunud sõjalisi operatsioone I ilmasõjas, kus Judenitšil õnnestus hõivata suur Türgi linn Erzerum.
Seal oli ka üksikuid eestlasi. Kus neid ei oleks! Oli tema tavaline soldat, pahkunud pihus Vene vintpüss, Mossini leiutatud, 1891. aasta mudel. Veel kuuekümnendatel oli Jaagul alles püssitääk, mille ta oli Venemaalt kaasa toonud. Nii et fotol on veel täiesti elus I maailmasõja veteran! 1969 oli 1914. aastast möödunud 55 aastat.
Rääkis ta sellest, kuidas oli olnud tööpoiss kusagil Vitsjärvel; kuidas nad kive lõhkasid lõhkelaengutega; kuidas ta talvisel ajal suuskadega sõitis oma tulevase naise Anna juurde. «Tööpoiss» kõlas uhkelt, aga praegu vist ei saada sellest enam aru. Kõneles ta uhkustundega oma jalgrattast, mis aastase palga eest ostetud. 1900–1910 oli jalgratas sama mis praegu BMW – ma kujutan ette.
Jaak oli kõige isetegijate põlvkonnast. Ise oma väikeste kätega oli ta majapidamise üles ehitanud, ise majatarbed teinud. Seal oli elumaja väheldase rehealusega, väiksem laut, ait, küün õueringis. Majaotsa kahes kambris ta elas. Eesmises toas oli «kruupink» – nii ta ütles. Mugandus sõnast «kruvipink» või «puidutööpink».
Pingi servas olid kandilised augud reas, nendesse käisid kandilised pulgad ja pulkade vahele sai hööveldatavat puud kinni keerata. Elupäevad tema nokitses seal midagi teha. Minagi hööveldasin seal endale mõnd juppi. Jaak ütles mulle nõnda, et vaata, poisu, mõni inime kohe tahab tööd teha ja teine kõrval ei tee eluaeg õieti midagi. «Ma näen, et sina kohe tahad tööd teha.» See Jaagu tõdemus on ajas minuga olnud.
Kaarte mängisime mõnel talvepäeval. Tamkat õpetas ta mängima. Ükskord sügisõhtul tuli meile, tõi piimamannergu sees tamkanupud, mis lõhnasid imeliku värvi järele. Tamkalaud oli omavärvitus ruutudega. Maja soojavärk oli tal enda tehtud. Kuidagimoodi oma vigaste sõrmedega oli ta plätserdanud truubi kokku. Mäletan, et köögikoldel polnud üldse ust, roostetanud plekk käis sinna varjuks. Talvistel õhtutel kolde juures istudes ja pulki alla pannes kõneles Jaak lugusid.
Praegu märgivad Jaagu eluaset veel mõned kõrgemad puud. Minu ema päris maja ja müüs kolhoosile. Kolhoositöötajate käes läks põlema. Elasid seal suvel aidas veel kuigivõrd. Maaparandusega lükati kokku. Minu lapsed ei tea sellest enam midagi ega tahagi teada, et kunagi elas maa peal selline mees – Jaak. Lapsi neil endal polnud.

Vana naine ratastooli kõrval – teda kutsuti Nilgi mamma. Algset nime ma ei tea, mehe nimi oli siis Nilk, keda ma kunagi näinud pole. Tema olevat kasvanud majakeses, mis olnud otse meie talu kõrval. Vanal ajal oli Rõstla küla asustus palju tihedam. Olid popsi-, sauna- ja onnikohad. Ega asjata pole toimunud väljarännet Eestist just maa pärast. Inimestel polnud oma elamise maad.
Lapsena polnud inimeste vanusel tähtsust. Vanad inimesed olid minu jaoks lihtsalt vanad inimesed, ma ei mõelnud sellele rohkem. Liina Nilk oli sündinud 20. juunil 1883. Kui jõudis kätte 20. juuni 1973, siis teda õnnitleti 90. sünnipäeva puhul. 90 tundus siis väga kõrge vanus.
Nilgi mamma oli noorest peast olnud mõisateenija Võisiku külas (nimi on mugandus saksakeelsest nimekujust Woiseck). Võisike mõis, ütles vanaisa Mihkel. Eks mamma seal peenemaid kombeid õppis sakste juures. Kui palju aega on möödas mõisnikest, aga fotol on elavana veel inimene, kes oli nendega otseselt kokku puutunud! Eesti rahva ajaloo seosed ja keerdkäigud läbi inimeste.
Võisiku mõisa viimane omanik oli olnud keegi von zur Mühlen, keda rahva seas ka Suur-Müüleniks hüütud. Selle baltisakslaste suguvõsa uurimine läheb meil jututeemast kõrvale. Igatahes revolutsioonide ja segaduste ajal julgenud talumehed zur Mühlenile öelda, et kas härra ei karda ka, et mõis tema käest ära võidakse võtta. Zur Mühlen seisnud Võisiku mõisa trepil ja karjunud inimeste peale: «Sina kuradi hull! Sinul on kasukas seljas – kes vötab sinult sinu kasukas? Kes vötab minult minu möis!»
Pigistanud kivi peos, et ennem ma pigistan kivist vee välja, kui minult mõis ära võetakse. Aga ajalookeerises läksid kõik mõisad ja muud. Nüüd ongi tema mõisas hullud – Võisiku hooldekodus on ligikaudu 400 hoolealust.

Suviti oli Nilgi mamma meil, seal Viilu talus kui vanade tuttavate juures. Kuu, kaks, kuidas kunagi. Tegi süüa kogu perele. Oli neil olnud talukoht, mida kutsuti Aru (kusagil Annamõisa taga). Vahel mindi Arusse vana asukohta vaatama. Kuuekümnendatel polnud seal enam ühtegi hoonet, mets ja võsa vaid.
Oli neil olnud Tallinnas vürtspood. Venelaste sissetulekut rääkisid elavalt. Kuidas venelased käisid esiotsa 200 grammi kaupa kommi ostmas. Nemad öelnud, et võib ka rohkem osta. Kas tõesti rohkem korraga saab? Lõpuks osteti kärmelt seismajäänud lihavõttejänesed ja jõuluvanad ka ära, mis ülemisel riiulil tolmasid. Esialgu vene ohvitserid maksid kauba eest. Neil olid Venemaalt kohe kaasas täiesti sirged, järeletrükitud Eesti kroonid.
Ühel suvel kirjutas minu ema kaks kaustikutäit üles Nilgi mamma juttu vanadest aegadest. Kuulsin seda läbi lahtise köögiakna, millele vahtralehed varje heitsid. Säilinud neid kaustikuid pole. Tuli välja, et Rõstla ja Annamõisa ja muud ümberkaudsed külad olid puha omavahel sugulasi täis. Abielluti ühe-kahe küla piires, sest liikumine teedel toimus veel väga kaua kas hobusega või jalgsi. Polnud lihtsalt võimalik kaugele minna kaasat otsima.

Nilgi mammal oli neli last: Robert (1911), Eerika (1915), Arnold (1918), Erna (1920). Ratastoolis ema kõrval on Arnold, mamma kutsus teda Alluks. See nimekõla on minusse jäänud – Allu. Mamma suhtes siis järgmine põlvkond. Jõudis enne sõda Eesti sõjaväes teenida.
Õde Erna (seisab ukseavas paremal) ütles millalgi, et uhke tunne oli venna kõrval käia, kui ta vormi kandis: ilus pikk sirge mees oli. Sõda tuli peale. Mamma rääkis, pisar silmas, et Allu saksa keeles käsutas oma mehed läbi saksa liini. Täpne arusaamine puudub, kumba pidi ta siis põgenes: vist piiramisrõngast vene poolele tagasi.
Ilmselt ta siis õige poole sõjaveteran oli, et nõukogude võim talle invaliidi sapaka eraldas. Mäletan, kui esiiste sapakast välja võeti ja rattad külge kruviti, nii moodustuski ratastool. Allu oli mootorrattaga kurvis kukkunud ja end vastu kivi löönud. Tema alumine pool oli halvatud, jalad ei liikunud.

Ees paremal maas istub August Maileht (1913–1982). Kutsuti teda Kuuse Kustas, talu järgi. Olnud kusagilt Painasti (ametlikult Paenasti) poolt mees. Tulnud meie külasse naise juurde elama 1940. aasta ümber. Minu mälestustes lõbus külamees. Tehti koduõlut, pidudel liikus õlletoop ringi; ega Kustas vahutavast kesvamärjukesest ära ei öelnud. Üldse seda seltskondlikku läbikäimist oli vanemas külaelus rohkem.
Kalossidega käidi ringi suvisel ajal, ühiselt parandati hobuvanker ära, kui oli katki läinud, inimesed olid rohkem koos tegutsemises. Kustas masinamees küll ei olnud, peale jalgratta ta millegagi ei sõitnud. See tegi nagu vahe sisse, et kes oli masinamees ja kes mitte.
Ükskord ütles Kustas lause, millest ma tookord üldse aru ei saanud. Et hommikupoolne mees on veel mees, jõuab teha, aga õhtupoolne mees pole enam mees, ei jõua enam teha. Vanemas eas olen tundnud, et just nii see ongi. Kustas rääkis mingitest heinakoormatest, mis nad tegid seest õõnsad ja olid seal soojas nagu püüpojad. Mitte nii nagu teised rumalad vedajad, kes külmetasid koorma otsas.
Kustas rääkis juttu vanast ajast, kui mehed pidid olema mõisa viinavooris. Suurte aamvaatidega veeti talvel viina linnadesse. Peaaegu igas mõisas oli viinaköök, aeti piiritust. Ja mida siis noormehed tegid? Neil olid kohe kaasas väiksed oherdipuurid. Nendega ree peal vaikselt puurisid vaatidesse auke ja lasid sealt väiksesse plaskusse endale piiritust. Puupulga lõid augule ette ja mätsisid pealt näpuga mustaks, et poleks aru saada. Kui selline vana vaat ükskord lahti võeti, olnud see seestpoolt puupulki täis nagu äke.
Mina olen mõelnud … meie kalender on eesti rahva kurbi tähtpäevi täis nagu vana must vaat seestpoolt. Alates 25. märtsi ja 14. juuniga, iga natukese aja tagant on mingi õudus meenutada. Niisugust kurb­päevade rida me muudkui meenutame ja meenutame.

Vasakus servas vundamendi ääre peal istub Rootsi poiss. Jahimehekaabu moodi kübar peas, sulgedega. Sellelt pildilt ta nägu välja ei loe. On üksikuid, kellest ei jää surmakuulutustki; kellest ei ole fototki.
Meie külas on Rootsi talu. Rootsi viitab otseselt Rootsi riigile. Kui Eestis on Pariisi ja Londoni küla, miks siis mitte Rootsi. Aimub teadmist, et Rootsi võimu ajal, vahemikus 1600–1700, on Rootsist perekondade viisi Eestisse ümber asustatud inimesi ja paigutatud nad elama just Põltsamaa ümbruse küladesse. Et perekonnanimed Tuur, Meerits (vanemalt Meritze) ja Viilol olla pärit sellest ajast.
Kümme inimpõlve on mööda läinud, kahtlane natuke, aga … Mine tea, võib-olla on see Rootsi talu kauge kaja rootsi ümberasujatest. Ema vanemad olid üks Tuur ja teine Meerits ja mõnel fotol sarnanevad nad minu ettekujutusega rootslastest.
Kui oli Rootsi talu, siis seda vanaperemeest kutsuti Rootsi keisriks. 1960ndate alguses ta veel elas. On säilinud pulmakutse 1932. aastast, kus vanemad Jaan ja Emilie Kõu kutsuvad oma tütre Salme pulma. «Osavõtjatel palutakse koguda kella 10ks Rootsile», nii on kirjutatud. Tähendab oli Rootsi Salme, kes läks mehele kellelegi Loopre kandi mehele.
Pilistvere surnuaia vana poole väravas (õkva nendesamade väravate taga, mis filmitud «Põrgupõhja uues Vanapaganas») on üksik haud: Salme Kalju 1912–1944. Segane sõjaaeg, kuidas siis ka neid enesetapjaid surnuaeda maeti, ei seda tea. Ühesõnaga sedamoodi, et Salmel sündis kaks tütart ja siis sündis veel Rootsi poiss, aga mehe poolt olla süüdistatud, et pole nagu oma mehega. Siis tekkis haud surnuaia väravasse. 32 aastat elu ainult.

Toona mul ettekujutus puudus, et see Rootsi poiss nõnda vana oli, enne 1944. aastat sündinud. Ilmselt kuna tal vanemaid õieti polnud, oli ta vahetevahel Rootsil vanaisa juures. Hakatigi teda Rootsi poisiks kutsuma. Nilgi mammast, Jaagust arvates kolmas põlvkond. Õieti nimi pidi temal siis olema Jaan Kalju.
Rändas ja hulkus ümbruskonnas ringi, võis aidata sõnnikuveol. Kord ta ilmus ja siis jälle kadus. Mälus on sügisõhtune söögilaud Viilu köögis, vähene valgus. Pärast sõnnikuvedu söödi, meenub viina lõhn. Rootsi poiss oli millalgi sõjaväes olnud, kiitis Vene sinelit: «Kaks tundi võid vihma käes posti peal seista, ei ligune läbi.»
Mina lapsena teda pelgasin: tundus jõhkravõitu olemisega. Ega ligi ja sülle ei kippunud. Oli kunagi Pilistvere koolis käinud (kui seal veel kool oli), padrunid ja granaat kotis.
Olen kindel, et Rootsi poissi enam pole. See on üksikuks jäänud rändjoodikute saatus. Piiblisõna ütleb: teie olete kui suits, keda pisut aega nähakse.

Ees maas vasakul istub väike tüdruk kutsikaga: Riina Jakobson, sündinud 1962. Vanusevahe Jaaguga 80 aastat. Neljas põlvkond siis. Kohtasin Riinat uuesti varalahkunud venna Jaani (seisab üksikuna ukseavast vasakul) matustel juunis 2012. Riina on nelja lapse ema ja mitmekordne vanaema. Nõnda on aeg läinud.
Riina kõrval istub väike poiss Rein Truusa. Riigikorra segasel üleminekuajal lõppes temagi elutee. Pildi keskosas on Siberi karastusega ja varalahkunud Jaan Meerits, sündinud 1947. Naabertalu Milgu rahvas küüditati, tulid Siberist tagasi. 1963. aasta suvel lõi Jaan Viilu suurele heinaküünile katuse peale. Oli pruuniks põlenud ülakehaga. Hiljem kuulsin, et tedagi enam pole.
Rannar Susi

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)