Teie ja meie kuulume kokku

03.04.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Ühel päeval bussiga Tallinna sõites sattusin kõrvuti istuma ammuse tuttavaga. Me polnud oma kümme aastat kohtunud, kuid meil on palju ühiseid mälestusi, ühiseid tuttavaid ning ühiseid hobisid. Meie vestlus rändas ajas aastaid tagasi, veeres vanade juhtumiste juurest hiljuti loetud raamatuteni ja kontserdikülastusteni, liikus tuttavate, laste ja loomade tegemistelt isiklike mõtete ja muredeni. Ühel hetkel, oma lähedasest inimesest rääkides, muutus ta tõsiseks ning jutustas oma murest tema pärast. Nende suhteid varjutasid haigus, solvumised, teadmatus ning pettumused. Samas oli ta veendunud, et ei taha seda inimest oma elust kaotada, ei haigustele ega tülidele.

Aga rahu Jumal, kes igavese lepingu verega on surnuist üles toonud lammaste suure Karjase, meie Issanda Jeesuse, valmistagu teid kõiges heas tegema tema tahtmist ja saatku korda meie sees, mis on tema silmis meelepärane, Jeesuse Kristuse läbi, kellele olgu kirkus igavesti! Aamen.
Hb 13:20–21

 

hel päeval bussiga Tallinna sõites sattusin kõrvuti istuma ammuse tuttavaga. Me polnud oma kümme aastat kohtunud, kuid meil on palju ühiseid mälestusi, ühiseid tuttavaid ning ühiseid hobisid. Meie vestlus rändas ajas aastaid tagasi, veeres vanade juhtumiste juurest hiljuti loetud raamatuteni ja kontserdikülastusteni, liikus tuttavate, laste ja loomade tegemistelt isiklike mõtete ja muredeni. Ühel hetkel, oma lähedasest inimesest rääkides, muutus ta tõsiseks ning jutustas oma murest tema pärast. Nende suhteid varjutasid haigus, solvumised, teadmatus ning pettumused. Samas oli ta veendunud, et ei taha seda inimest oma elust kaotada, ei haigustele ega tülidele.
Kui me Tallinna bussijaamas kumbki oma teed läksime, soovisin talle südamest kõike head. Kuuldu ei jätnud mind aga rahule. Mida ma mõtlesin, kui talle kõike head soovisin? Kas ma saan seda soovi kuidagi reaalseks teoks muuta? Kuidas mina saaksin aidata inimest, kelle pärast mu vana tuttav sügavat muret tunneb?
Kui sageli soovime teistele head? Ei ole harvad need olukorrad, kui meie hea soov lähtub abitusest: meil ei ole võimalik teha muud, kui vaid väljendada sõnades oma poolehoidu ning näidata, et oleme teist inimest kuulanud ja märganud.
Tänases pühakirjasõnas kõlab hea soov. See ei ole aga kantud inimlikust abitusest, vaid rõõmsast veendumusest. «Aga rahu Jumal, kes igavese lepingu verega on surnuist üles toonud lammaste suure Karjase, meie Issanda Jeesuse, valmistagu teid kõiges heas tegema tema tahtmist ja saatku korda meie sees, mis on tema silmis meelepärane, Jeesuse Kristuse läbi, kellele olgu kirkus igavesti! Aamen.»
Need sõnad ei ole lihtsalt hea soov, vaid õnnistus.
On õnnistussõnu, mida ema ütleb lapsele teda koduuksest välja saates ja talle pai tehes. On neid, mida tuletab meelde autojuht enne liikluskeerisesse sukeldumist. Tänased sõnad kõlavad neile, kes on Kristuse nimel kokku kogunenud, et Jumalat ülistada tema suurte tegude pärast, et Jumala sõnast õppida ning kõigiti jagada ja ammutada jõudu Tema teenimiseks.
Mida soovib kogudusele nimetu apostel?
Ta tuletab kõigepealt meelde, kes Jumal on ja mida Jumal meie heaks on teinud. Jumal on rahu Jumal. Rahu ei tähenda lihtsalt sõja ja rahutuse puudumist. Rahu on kõik see, mis sünnib, kui inimese ja Jumala vaheline lõhe on kõrvaldatud. Kirjutaja kinnitab: rahu on sündinud. Meie juht, meie Karjane Jeesus on meile avanud tee sinna, kuhu ta ise on läinud. Surm ja kaduvus ei valitse enam ei Karjase ega tema karja üle. Meiega on Jumala armastus ja hool, tema teab, mida me vajame ja kust leida karjamaad.
Apostel soovib, et kogudus kõigepealt märkaks, kellele ta kuulub, kes on karjaseks, ning laseks karjasel oma tööd teha. Ta ei innusta kogudust midagi ISE oma jõupingutustega saavutama, vaid soovib, et Jumal valitseks, teeks oma rahva tugevaks, et sünniks Tema tahtmine.
Oma õnnistussõnadega pöördub heebrea kirja kirjutaja kõigepealt koguduse poole, öeldes «teie», ning siis ütleb «meie». «Rahu Jumal saatku korda meie sees, mis on tema silmis meelepärane…» Miks nii?
See on imeilus näide selle kohta, kuidas kirjutaja kogudust mõistab. Ei ole eraldiseisvaid gruppe, kes küll ühte Jumalasse usuvad, kuid muul viisil kokku ei puutu. Kirjutaja ei ole keegi tark, kes kusagilt eemalt kõneleb, kuidas usu ja eluga lugu on. Ta seab iseennast ja oma kaastöölisi koguduse keskele. Ta ütleb: teie ja meie kuulume kokku. Meie üheskoos olemegi need, kes Jumala armust saame teha midagi head ja ülesehitavat. Meie üheskoos saame panna oma lootuse ülestõusnud Issandale, Karjasele, kes meid oma väega juhib.
Õnnistussõnade oluline osa on ülistus. Ka hea, mis meie kaudu sünnib, ei ole meie teene. Jumal teeb meis oma tööd. Ka kuri, mida me jätame mõnikord tegemata, ei ole meie tugeva iseloomu või hea kasvatuse vili. Ülestõusnud Issand, kelle omad me ristimise kaudu oleme, astub meis kurja vastu. Kõige eest, mis me oleme ja mis meil on, ei ole meil tänada kedagi muud kui Jumalat. Ülistus on tänu sügavaim ja avaraim vorm. Ülistades pöördume Jumala poole kogu oma olemusega, me ei täna Issandat vaid nende asjade eest, mida teame ja oskame esile tuua, vaid ka selle eest, mida me oma piiratuses ei märkagi, aga mis meid ometi vormib.
Ei ole juhuslik, et ülistuse lõpetab «aamen».
Seda lühikest sõna võib tõlgendada siin nõnda: jah, ma tõesti mõtlen nii, nagu ma ütlen. Jah, see tähendab mulle paljut, see puudutab mind isiklikult. Jah, ma tahan, et sinu soov, sinu õnnistus, nimetu apostel, hakkaks minu sees tööle. Jah, ma tahan, et saaksin Rahu Jumala eluväest täidetuna teha head Tema tahtmist mööda ning Tema muudaks meid, kasvataks meid ja arendaks meid, et võiksime Teda oma elu ja tööga ülistada.
Need mõtted on kauniks palveks põiminud Assisi Franciscus:
Issand, muuda mind oma Rahu saadikuks,
sinna, kus on vihkamine,
luba mul külvata Armastust;
kus on ülekohus, luba mul külvata Andestust;
kus on lahkhelid, luba mul külvata Üksmeelt;
kus on kahtlus, luba mul külvata Usku;
kus on eksimus, luba mul külvata Tõde;
kus on meeleheide, luba mul külvata Lootust;
kus on kurbus, luba mul külvata Rõõmu;
kus on pimedus, luba mul külvata Valgust.
Issand, anna mulle jõudu lohutada enam teisi kui otsida ise lohutust;
mõista enam teisi kui oodata ise mõistmist;
kinkida teistele enam armastust, kui mulle enesele osaks saab.
Sest öeldud on:
Teistele andes saame ise;
teistele andestades saame oma patud andeks;
surres sünnime igavesele elule.
Aamen.

Kristi Sääsk,
Suure-Jaani koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)