Teid saagu palju …

Nädal enne Eesti Vabariigi sünnipäeva peeti riigikogu rahvastiku toetusrühma algatusel Eesti demograafilist seisundit ja selle suundumusi käsitlev konverents. See on märgiline. Saab ju riik, «mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade», täita oma ülesannet vaid siis, kui sünnib piisavalt lapsi ja säilib rahvas. Kahjuks on siin põhjust muretsemiseks ning mõnigi tahaks tänaste kriiside ritta lisada ka rahvastikukriisi. On ju laste ja noorte koguarv ühiskonnas kahanenud taastatud iseseisvuse aastatel ligi poole võrra.
Oma ettekandes tõdes Allan Puur, et Eesti praegust sündimust tuleb hinnata ebapiisavaks (74% taastetasemest). Seda mõjutab nii laste sünni nihkumine aina hilisemasse ikka kui ka rahva haridustaseme kasv, mis seab esiplaanile karjäärivõimalused. Kui rahvastiku taastetase, mis peaks olema ca 2,1 last naise kohta, jääks praegusele tasemele, tähendaks see rahvaarvu vähenemist sajandi lõpuks poole miljoni võrra. Muidugi mõjutab rahva arvukust ka migratsioon ja inimeste tervis, kuid see, kas lapsi sünnib, on kogu kultuuri elujõu näitaja.
Konverentsil puudutati ka põhjusi, miks lääne «progress» on andnud sündivusele tagasikäigu. Vaid mõned märksõnad: industrialiseerimine, sekulariseerumine, alusväärtuste lagunemine, linnastumine, individualism, üleilmastumine, bürokraatia, turvatunde puudumine, mõnuained. Kokkuvõttes, nagu sõnastas Valter Parve, «eluviis, mis propageerib hedonismi». Lugedes valmivat heaolu arengukava, jäi mulje, et see keskendub eelkõige inimeste suunamisele tööturule, kuid ei väärtusta piisavalt kodu, pere, ema, isa ja lapse rolli ning tähendust heaolule.
Kas ei muuda seksuaalsuse ja armastuse stereotüüpne lahutamine abielust ja laste saamisest viimaseid pigem tülikaks lisandiks? Kas ei aita abordi käsitlemine pereplaneerimise vahendina ja selle rahastamine haigekassa poolt kaasa raseduse mõistmisele õnnistatud seisundi asemel pigem millegi ebaloomuliku või lausa haiguslikuna? Hiljuti väitis keegi noorpoliitik, et kui lähtuda vaba inimese vabast tahtest, ei saa kedagi sundida peret looma ja lapsi saama. Tõsi. Kuid vaevalt peaks vaba inimese ideaaliks olema lastevaba riik.
Ühiskonnal tuleb uuesti läbi mõelda alusväärtused, mitte loota üksnes poliitilistele või majanduslikele lahendustele. Tähendusrikas on, et esimese doktoritöö Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis kaitses 1924. a teoloog, hilisem piiskop H. B. Rahamägi teemal «Eesti rahva sündivuse vähenemise põhjused ja teed selle nähte kõrvaldamiseks: sotsiaal-eetiline käsitlus». Üle tuhande lehekülje pikkuses väitekirjas kutsub ta kujundama «uut avalikku arvamist» ning panustama kirikut, et «võimalikud oleks rohked, varajased, õnnelikud abielud».
Väärib märkimist, et kõnesoleva konverentsi lõpetas EELK Usuteaduse Instituudi dekaan Randar Tasmuth teemal «Rahvastiku probleemid teoloogi pilguga». Ta viitas mitmetele olulistele teguritele uue avaliku arvamuse kujundamisel. Keskpunktis olgu toimiv pere: mees, naine ja lapsed. Olulised on kristlikud ideaalid, mis annavad lootust, armastust ja usku. Kool pööraku tähelepanu meie kultuuri tüvitekstidele ning arvamusliidrid andku eeskuju pereelus. Tasmuth viitas ka EELK perekeskuse viljakale ja laienevale tööle perekondade nõustamisel.
Tunnustust väärib samuti Eesti Kirikute Nõukogu loodud sihtasutus Väärtustades Elu, mis haigekassa toel pakub raseduskriisi nõustamist – mullu koguni 2153 inimesele. Tänu sellele on meie keskel mitmed uued ilmakodanikud. Sihtasutuse korraldada olid ka laia tähelepanu pälvinud konverentsid «Appi, mu mees armastab mind!» ja «Mees, milleks sind vaja on?», mis keskendusid pereväärtustele ja hoolitsemisele laste eest. Kuigi riik on teinud laste heaks tänuväärselt palju, on kirikul ja igal kristlaselgi võimalus kaasa aidata, et laps oleks pere ja ühiskonna silmatera.
Jeesus seab lapse kristlaseks olemise eeskujuks ja ütleb: «Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!» Kuidas nad saaksid tulla, kui neid ei sünniks? Kuidas saaksid nad tulla, kui ühiskond ei võimaldaks neil tunda Jumalat? Eesti Vabariigi sünnipäev sunnib meid mõtlema lastele, kes selle riigi pärivad ja kelle päralt on taevariik. Kujundagem siis tulevikku, kus iga sünd on sünnipäevakink!

 

 

 

 
Andres Põder,
peapiiskop emeeritus