Esileht » Arvamused » Kolumn »

Tehnika arenguga rumalaks ja nõrgaks?

10.06.2015 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Taevakanalite doku­men­taal­filmis mainiti kord, et ühes täi­detud bensiinipaagis on samas koguses energiat, milleks on suu­teline elujõus mees oma ter­ve aasta kestva füüsilise pin­gutusega. Kui omistame autoga liikumise kiiruse enda töö ja vaeva arvele, siis võime ära unustada, kui suures koguses energiat tänu autole kui tehnilisele abivahendile me seejuures ära kasutame.
Tõenäoliselt olin kaheksa- või üheksa-aastane, kui meie koolis korraldati riviõppused. Lapsed jaotati gruppidesse, iga grupi juht reastas oma seltskonna liik­med, marssis raporteerima valitud kaasõpilase juurde, kes pärast kõikide gruppide ra­porteerimisi marssis oma­kor­da raporteerima kel­lelegi õpe­tajatest. Enne ja pärast raporteerimisi marsiti saali sisse ja saalist välja. Marssimise rütmi seadis trummilööja. Mulle meenub, justkui oleksin mina see trum­milööja olnud (või nägin seda unes?).
Samamoodi tundub nüüd uskumatu, kuidas me teismeliste noormeestena saagisime maal vanaema juures kahemehesaega koormatäit palke. Terve töö sai tehtud õige mitme päeva jooksul osalt seetõttu, et ega me päris hommikust õhtuni töötanud, aga ka sellepärast, et töö kulgeski aeglaselt ning füüsilist energiat kulus hullu moodi rohkem, kui kuluks praegu mootorsaega saagides. Toona oli kahemehesaag loo­mulik nähtus, tänapäeval on see enesestmõistetav vaid Ees­ti Rahva Muuseumis. Töö ja tulemuse valdkonnas oleks ka­hemehesaag mõistete vastuolu.
Arvuteid ja nutitelefone ei kasuta me eeskätt mitte füüsilise töö asendajatena, küll aga abivahenditena, millega vähendada ise mõtlemise vaeva. Otstarbekas infotehnoloogia kasutamine on kindlasti paljuski hea ja asendamatu, ent samas aitab infotehnoloogia jääda meil füüsiliselt ka jõuetumaks.
Töö- ja vaba aja arvu­ti­te­ga sisustav mees kao­tab pa­ra­­tamatult masku­liin­sust, füüsilist energiat ja elu­jõudu. Hea on, kui ta õh­tu­poolikul veedab osa ajast ka roosa-kol­lases kombinesoonis rull­uisutades või rattaga sõites. Ent ka siis on tal väga raske hoida oma füüsist samasuguses vormis, nagu hoidsid need, kes kahemehesaega palgikoorma ära saagisid.
Peale füüsilise töö teeb tehnoloogia üha rohkem, kii­remini ja mugavamalt ini­me­se eest ära ka mõttetööd. Kõrgkoolipedagoogikas on üs­na selge, et 5–10 aasta pärast ei anta õpilastele enam trükitud õpikuid. Juba praegu ei arvuta inimesed suuri arve ega seosta andmestikke peast ja paberil, vaid kasutavad mõtlemist, et panna seda tegema näiteks Excel, lähitulevikus ei pea õpi­lased enam ise teadma ja seostama suurt osa nendest teadmistest ja arusaamistest, mida nüüd veel neilt nõutakse.
Miks? Sest peagi on vastav informatsioon ja infokildude va­helised seosed leitavad teh­noloogilistest vahenditest (nuti­telefon või tah­vel­arvuti). Näiteks võib olla, et kui noor inimene tuleb aastal 2020 ülikooli õppima usuteadust ja tema esimeses loengus kä­sitletakse teemat religioon, siis ta ei pea iseseisvalt lugema õpi­kupeatükki sellest, mis on re­ligioon.
Kui tekib vajadus kasutada mõiste religioon tähendust, annab digitaalne abivahend talle variandid, milliseid tähendusi ta kasutada saab. Üliõpilase esimene õppetund algab klikist ikoonile «religioon», millest kohe lähtub kümnete harudega ämblikuvõrk. Iga uus klikk avab uue ämblikuvõrgu ning tudeng ei vaja mitte oskust ise tähendusi ja seoseid luua ning mõtestada, vaid oskust kasutada tehnoloogiat nii, et see seadistab tema vajadusest lähtuvalt omavahel kooskõlla so­biva mõiste määratluse, uurimisküsimuse, kasutatava mee­todi ja andmestiku ning teo­reetilise lähenemise koos linkidega haakuvatele mõis­te­tele ja käsitlustele.
Mingi osa mõttetööst, mi­da teeb tänane üliõpilane ise­seisvalt, teeb siis tema eest teh­nika. Kõrgkoolipedagoogika ehk ei muutu nii kiiresti, ent areng toimub just selles suu­nas ja on pikas perspektiivis vältimatu (lühiajaliselt on või­malik selle omaksvõtmisega vii­vitada).
See, et tänapäeval ei saeta puid enam kahemehesaega, ei tähenda, nagu nüüd puid ei saetaks või et nende vahendite juu­res, mis puid tulevikus tükel­davad, ei oleks mõtlevat inimest. Mõttetegevuse valdkonnas vä­­­heneb tulevikus vajadus pik­kade tekstide lugemise, kir­ju­ta­mise, ise loomise või teiste loodu iseseisva analüüsimise järele. Tulevikus kasutavad ini­mesed mõtlemist rohkem sel­leks, et delegeerida mõtte­tööd tehnoloogilistele abiva­hen­ditele, saada veelgi roh­kem tehtud veelgi vähema aja- ja energiakuluga ning ku­lutada oma mõtteenergiat uute­le valdkondadele ja välja­kutsetele.
Kui tehnika mõtleb ja töö­tab meie eest, kas me siis jää­me rumalaks ja nõr­ge­maks? Välistada ei saa kum­bagi. Ent mõlemaid saab ka vältida. Tehnikat saab panna otstarbe­kalt tööle ning väljakutseid, mida ajule esitada, leidub ka tulevikus. Selles mõttes on aju ja ihu sarnased, mõlemad kärbuvad, kui koormust ei saa.
Kilp,Alar

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)