Esileht » Arvamused » Kolumn »

Tehke seda minu mälestuseks

02.11.2005 | | Rubriik: Kolumn

Kaasaegse religioossuse üheks iseärasuseks
on usuliste eelistuste, veendumuste ja hoiakute lahutatus institutsionaalsest
kiriklikust kuuluvusest. Kirikuliikmete või jumalateenistusel osalejate arvu
kahanemine ei pruugi iseendast tähendada religioossuse hääbumist, mis lihtsalt
otsib uusi, mittetraditsioonilisi ja antiklerikaalseid väljundeid. Võimalik on
aga ka vastupidine kombinatsioon, mis on eriti iseloomulik luterlikele
põhjamaadele: kirikuliikmete protsent ühiskonnas on endiselt kõrge, kuid usk
kiriku õpetusse ja traditsioonilistesse kristlikesse dogmadesse muutub aina
marginaalsemaks.

Religioonisotsioloog Grace Davie on
uskumise ja kuulumise lahutatuse fenomeni ühe võimaliku seletusena võtnud
kasutusele «asendusreligiooni» mõiste. See ei tähenda mitte religiooni
aseainet, vaid seda, et «aktiivne vähemus teeb midagi palju suurema hulga eest,
kes mitte üksnes ei mõista, vaid kiidab ka selgelt heaks selle, mida vähemus
teeb». Skandinaavia luterlased on nõus maksma küllaltki kõrgeid kirikumakse, et
pidada ülal pühakodasid, professionaalseid vaimulikke ja kirikumuusikuid.

Eestis ei ole riigipoolne toetus kirikule
nii suur, kui viimane seda näha sooviks. Kuid see on siiski tuntav ja
arvestatav. Kusjuures peab silmas pidama, et projektid nagu «Tallinna
kirikurenessanss» või pühakodade restaureerimise riiklik programm, rääkimata
arvukatest oreli- ja pastoraadifondidest, ei ole ilmselgelt seotud ristiusu
kuulutuse omaksvõtmisega.

Grace Davie meelest võib asendusreligiooni
kontseptsiooni rakendada ennekõike mälu valdkonnas, mis tähendab, et pisike
rühm inimesi hoolitseb mälu (eriliselt kristliku mälu) alalhoidmise eest
enamuse asemel. On ilmne, et kristlik mälu Euroopas ikka veel eksisteerib ning
on arvestatav, kuigi tasapisi vähenev hulk inimesi on võimelised selle põhilisi
tõekspidamisi sõnastama. Need kollektiivse kristliku mälu säilitajad on
enamasti naised, kuuluvad vanemasse generatsiooni ja esindavad ühiskonnas
keskmisest haritumat kihti.

Mälu alalhoidmise perspektiivist on
religioossete institutsioonide ja nende palgatud professionaalide (vaimulike)
jaoks keskse tähendusega liturgilise traditsiooni säilitamine, väidab Davie.
Seda sellepärast, et liturgia on oma olemuselt seotud mäletamisega –  «Tehke seda minu mälestuseks,» ütleb Jeesus
oma õpilastele pühal õhtusöömaajal. Sellelt pinnalt on täiesti mõistetav, et
ühiskond märkab ja toetab ennekõike kiriku liturgilist tegevust, olgu kasvõi
pühakodade katuseid lappides ja ajaloolisi oreleid taastades.

Peapiiskop Jaan Kiivit kirjutas 2002. aasta
palvepäeva karjasekirjas: «Rahva elujõu murdmine algab sellest, et tal lastakse
unustada kõik need asjad, mis on seotud Jumalaga ja Tema pühadusega. Nõukogude
ajal tehti seda ühtmoodi. Nüüd tehakse seda teistmoodi ja teiste vahenditega.
Aga kui me ei seisa sihiteadlikult orjastavale survele vastu, saavad oma
tahtmise need jõud, mis meid Jumalast lahutavad.»

Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.
Sestap ei pruugi kiriku võrdlemine muuseumiga ilmtingimata tähendada tema
alandamist või alavääristamist.

Marko Tiitus

Üks kommentaar artiklile “Tehke seda minu mälestuseks”

  1. Külaline ütleb:

    Hr Kiivitil on õigus.Kurat on see, kelle jõud rahva Jumalast lahku veab.Elav Jumal on rahvale vajalikum kui religioon selles võitluses.

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)