Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Teeniv armastus inimeste hulgas

27.05.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Elmar Pähni (1908–1991) jutlus Urvastes I nelipühal, 4. juunil 1938

1Ts 1:2–3
Täna ei ole olnud meil võimalust koguneda oma pühakotta nagu möödunud aastal, sest kirik on kinni uue oreli osade all. Meie oleme kogunenud siia surnuaiale. Aga ma mõtlen, siin võime veel otsekohesemalt tungida Jumala armastuse sügavusse. Siin oleme kui Jumala poolt ehitud ja kaunistatud suures pidusaalis. Puud õitsevad, linnud hõiskavad.
Usuisa Martin Luther on ütelnud, et igal pool, kus jumalasõna kuuldakse ja kuulutatakse, sääl on pühakoda. Nii on meil täna siin surnuaial pühakoda. Täna teenime ja kummardame Jumalat looduses kõige ilusamas templis. Täna, I nelipüha päeval tahan kõnelda ma kristlikust kogudusest, mis tekkis Jumala Vaimu läbi nelipüha päeval Jeruusalemma väljal, kust Jeesuse sõbrad läksid Jumala Vaimu kutsel, pühitsusel ja valgustusel ilma laiali võitma seda ristiusule.
Tahan kõnelda sellest armastuse tööst esimeses kristlikus koguduses ja kõrvutada seda praeguse koguduse ja selle armastusetööga. See oleks minu jutluse üldine eesmärk ja ülesanne. Apostel Pauluse tänased kuuldud sõnad kõnelevad sügavast usust ja Jumala armastuse tööst kristliku kiriku vastu.
Meil tarvitseb pühakirja sõnu ainult meelde tuletada, et aru saada sellest suurest armastusest koguduse vastu, mida kandsid oma südames pärast nelipühi esimesed kristlased. Kõik, mis neil oli, oli ühine. Neil oli üks süda ja üks meel. Üks tuksuv süda oma ligimese, rahva ja Jumala vastu.
Ei olnud viletsat, vaest ega õnnetut, sest aitavaid ja abistavaid käsi oli lõpmata palju, hoolimata sellest, et tookordses koguduses ei olnud nime poolest nii palju kristlasi kui praeguses kristlikus kirikus. Nende süda oli soe ja käed olid tulised armastuse poolest. Kõik olid vennad ja õed, vanemad ja lapsed. Selle väljendusega mõistame, et esimeses ristiusu koguduses oli palju teenivat armastust. Kui meie seda teenivat armastust võrdleme praeguse, tänapäeva kristliku koguduse armastusega, siis me ei taha sugugi ütelda, et praegu nagu ei oleks teenivat armastust inimeste hulgas. Küll on.
Meie näeme praegusel ajastul palju hääkstegeva sihiga asutisi, seltse ja ühinguid. On olemas vanadekodusid igas vallas, kus näeme teenivat armastust. Jõuluõhtul viiakse nendele kinke ja süüdatakse küünlad jõulupuul, kellel pole enam armastajaid vanemaid ega sooja kodu. See on teeniv armastus kodutute vastu. Perekonnas on vanemad teenijaiks oma laste suhtes. Vanemad on valmis oma lastele kõik andma, mis neil on. Lapsed suureks kasvades, kui vanemate käed on väsinud, tulevad ja abistavad oma vanemaid. Kui neil vaesuse tõttu pole ka midagi nähtaval kujul anda oma vanemaile, siis nad vähemalt tulevad kodu ja austavad neid ja mälestavad mullas magavat armastust.
Teenivat armastust näeme veel kristlikus kirikus. Kristlik kirik seisab üleval teeniva armastuse näol. Meile on mõistmata, kuidas kõikidest rasketest aegadest ja tagakiusamisest hoolimata on jäänud kristlik kirik püsima. Inimesed jätsid möödunud aastail suurema osa ilmaliku seaduse poolt neile määratud kohustustest tähtajaks täitmata, kuna kirik seisab vabatahtlike armastuse ande abil üleval ja läheb edasi oma rada.
Võin ka oma kogemuste põhjal ütelda, et meie koguduses on näha teenivat armastust. Kui meie möödunud nädalal tegime uut teed siia surnuaiale, siis oli mõni mees hobusega valmis hommikust õhtuni töötama ja isegi leidus neid, kes tahtsid teisel päeval tulla. Me ei võinud seda lubada, vaid ütlesin, et las teevad ka teised seda ühist tööd. Üks ametnik oli pöördunud palvega oma ülemuse poole, et luba saada ja siis tulla terve oma pere, hobuste ja töölistega sellele teele kruusa vedama. See on suur armastus, kui ta oma südames nõnda mõtleb ja seda ka hiljem teostab. Nii näeme ka praegusel ajal teenivat armastust.
Aga üldiselt võttes pean ma küll tunnistama, et armastus kristliku kiriku vastu on ükskõiksemaks ja vaesemaks muutunud ja just laiemates rahvahulkades. On selge ja kindel, et paljud inimesed tahavad teiste kulul elada. Las teised teevad, küll meie saame kuidagi läbi. On pärast hää öelda küll, et nüüd on kõik väga kena ja ilus, aga vaja on ise käed külge panna ja vedada seda suurt vankrit kui koormat, kus peal lasub kristlik kirik.
Üksikud inimesed, perekonnad ja terved rahvad on ükskõiksemaks muutunud kristliku kiriku vastu terves maailmas. Mina ei taha hukka mõista inimesi nende külmuses ja tuimuses kiriku ja tema tõdede vastu, vaid mina tahan esile tuua põhjusi ja tegureid, mis mõju on avaldanud ja inimesi Jumalast ja kristlikust kirikust eemale viinud.

Teie teate, kristlikud vennad ja õed, milline on praegusel ajal kasvatus kodudes. See ei ole enam endine. Seda on mõjutanud välispidised tegurid, mis on mõjunud tervele rahvale omakorda. Praegusel ajal antakse mitmesuguseid auhindasid suurte riigimeeste poolt (nagu Saksamaal ja Venes) mitmesugustele luuletuskogudele, romaanidele ja teistele teostele, millistes kirjutatakse põlastusega ja vaenulikkusega kristlikust kirikust ja tema kandjast Jeesusest Kristusest.
Mulle rääkis möödunud päevil siin samal surnuaial üks aus, õiglane ja usklik peremees, kuidas üks suur riigimees on hinnanud meil väga kõrgelt, võiks ütelda esimese auhinnaga, ühte kristliku kiriku ja ristiusu vastast raamatut. Kristlik kirik ühes tema alustaja Jeesuse Kristusega peab kaduma ja aset andma uuele, kõrgemale õpetusele.
Kui rahva ja riigi suured mehed hindavad selliseid raamatuid ja nende kirjutajad oma raamatuis pakuvad rahvale sellist toitu, mis saab siis rahvast? Ajalugu näitab, et sellised raamatud ei kasvata rahvast ega vii teda paremusele ega üksmeelele, vaid võtavad temalt pühaduse tunde ja kõlblise aluse ning usulised väärtused ja varad. See on rahva toitmine aganatega niisuguste meeste poolt, kes peaksid rahvale just pakkuma elu sõna, mitte rahva vaimu ja hinge maha kiskuvat toitu. Meie ei saa õigustada ega eelistada selliseid tegelasi nende poolt pakutava toiduga.
Kui tahetakse rahvast edasi viia vabadusele ja üksmeelele ja vennavaimule, siis peab tulema tagasi pühakirja juurde, kus on öeldud, et neil oli üks süda ja üks meel. Pühakiri kõneleb nõnda. Meie kuuleme praegusel ajal lahkhelisid ja vaenu ka oma rahva keskel. Seda peab kaotama, et võiksime olla tugev ja elujõuline rahvas, muidu võib tulla mõni võõras võim ja võtta meilt vabaduse. Ja mis veel kõige tähtsam, et me võiksime olla püha rahvas, kelle tööst on Jumalal häämeel. Nõnda et meie võiksime üksmeeles ja armastuses jõuda välja igavesele vabadusele. Ja siis kord seista pühitsetud ja lunastatud Jumala rahvana Tema igavese aujärje ees Jeesuse Kristuse läbi. Aamen!
Perekond Pähn lahkus Eestist 1944. aastal. Elmar Pähn teenis võõrsil Baltimore’i, Buffalo, Chicago ja Cleveland-Ohio kogudust.
Kui õpetaja Pähni lesk Aino Pähn Eestisse tagasi tuli, nõutas ta selle jutluse arhiivist välja. Elmar Pähn oli  toona kutsutud kellegi pealekaebusel jutluse pärast ülekuulamisele kaitsepolitseisse. Lastud aga tulema, sest «ei leitud sealt midagi riigi- ega presidendivastast». Kui hiljem külastas siseminister Veermaa, Urvastest pärit mees, nende kodu, kirjutas ta külalisraamatusse: «Ma tunnen, et see pastoraat hõngub eestlusest, aga mulle on tehtud vale ettekanne.» Hiljem saatis minister peretütrele kingiks graveeringuga Tallinna vaatega hõbelusika.
Eesti Kirik avaldab 71 aasta taguse jutluse. Lugege ja mõelge, mille pärast vaimulik politsei huviorbiiti võis sattuda.


Elmar Pähn

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)