Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Teenitud tasu?

16.02.2011 | | Rubriik: Jutlus

(Mt 19:27–30)
Pühapäeva jutlusetekstis – lugegem seda siinkohal! – saame jälgida kahekõne Peetruse ja Jeesuse vahel. Ettenähtud ruum ei võimalda arendada lähemalt, millist valgust heidab too kõnelus inimesele ja Jumalale, meie tänasele elule ja olule. See peab jääma vastutustundliku kantslikõne asjaks ning leidma koha jumalateenistuses. Küll aga pakub lühimõtisklus võimaluse põgusaks kohtumiseks pühakirjatekstiga, esitab väljakutse tabada viivu vältel põhilist.
Esmapilgul näib, et pühapäeva teemaga – «Teenimatu armuga» – ei ole kirjakohal eriti pistmist. Kas ei ole juttu tasust, mida jüngrid oma täieliku pühendumise tõttu väärivad? Kas Jeesus ei mööna, et jüngrid on Tema pärast kõik maha jätnud? Kas ei tõota Ta neile ülikülluslikku tasu, koguni igavest elu? Kas ei innusta Ta jüngreid, et nad saavad kord esimesteks? Kas ei ole kirjakoha sõnumiks tasu, mida tõotatakse neile, kes ohverdavad Jeesuse järgimise nimel kõik? Nii oleks selle pühapäeva jaoks sobivam teema «Teenitud tasu», mis innustab meid pühenduma. Kus loobumine suur, on hüvitus seda suurem!
Peetrus väljendab seisukohta, et nemad – nagu näha! – on Jeesuse järgimise pärast «kõik» maha jätnud. Sellega on nad hoopis erinevad eelnevalt kõneks olnud rikkast noormehest. Too oli lähenenud Jeesusele sooviga kuulda õpetust, mille teokstegemisega saaks rikastada elu täiesti uue mõõtmega. Varandusest loobumise nõudega oli Jeesus paljastanud noormehe suutmatuse täita tingimus igaveses elus osalemiseks. Ta ei olnud valmis endale kuuluvat tingimusteta loovutama.
Kui rikka noormehe kavatsus luhtus materiaalse varanduse küljes rippumise tõttu, siis jüngrite olukord on suisa teine. Nemad ei ripu millegi küljes! Nemad jätsid maha kõik! Kas ei näe me eeskuju, kuidas saavutada mitte ainult elusam elu, vaid elutäius ja igavene elu?
Kui kainestavalt mõjuvad Peetruse järgmised sõnad. Mida saame meie, kes oleme kõik loovutanud? Millega hüvitatakse meie suur tublidus, meie tõsine vagadus, meie sügav religioossus, meie range kõlbelisus? Detektiiv Poirot teatas kord otsustavalt: minu eesmärk on saada maailma kõige alandlikumaks inimeseks!
Kas ei ole nii, et jüngrite suure loovutamise asemel näeme veelgi suuremat alalhoidlikku mina, kes arvab end erakordse hüvituse vääriliseks? See tähendaks: tõeliselt ei ole loovutatud midagi! On selge, et Peetrus, erinevalt oma järeltulijatest, ei kannata ilmeksimatuse all. Muidu oleksid need ebakristlikud mõttevääratused ju mõeldamatud.
Meil ei ole millegi nähtavaga võimalik tõestada – ei teistele ega endale, kõnelemata Jumalast –, et oleme Jeesuse nimel loovutanud kõik, et usume Teda täielikult ja tõsiselt. Mis tahes tegusid me teeme, kui palju piiblisalme või dogmasid me teame ja ilmeksimatuks kuulutame, see ei anna tagatist ega tõendit, et oleme tõesti Issanda omad, et järgime Kristust tõeliselt.
Kui paljude asjade ja suhete küljes me ripume! Kui paljud hoiakud, ideed ja arvamused on meile olulised! Arvamus, et meie võimuses on Jumala pärast kõigest lahti ütelda, on enese üle- ja Jumala alahindamine. Täpselt nii, nagu tegid Peetrus ja teised jüngrid. Vaata, mis meie tegime! Mis me nüüd saame? Eeskuju ja autoriteedi langemine on nukker. Aga võib-olla ka lohutav.
Sest mida vastab Jeesus? Ta ei lükka Peetrust tagasi. Vastupidi, Ta kinnitab ja tõotab kõigile oma järgijatele toona ja täna: teie osaks on juba praegu ülikülluslik tasu ja te olete igavese elu pärijad! Neid sõnu ei tee võimalikuks jüngrite täiuslik eneseohverdus, sest midagi sellist ei ole olnud!
Jeesuse viimane lause viitab sellele, et eluosadus Jumalaga, mis meile on Jeesuses kingitud, sõltub ja on kantud ainuüksi Jumala armutahtest – Jeesusest ja Tema täiuslikust eneseohverdusest. Seda näitab ka teksti kontekst, seda kinnitavad suurepäraselt pühapäeva piiblilugemised.
Kristlik usk ei ole Kristuse järgimine, Tema teenimine kogu oma eluga, mille juures peetakse silmas väärilist hüvitust. Vastupidi! Kristus vabastab meid mõistmast elu teene ja tasu loogika kaudu, iseennast oma tegude ja saavutuste kaudu. Ta vabastab elama mitte selle järgi, mida me teeme ja omame – praegu või tulevikus –, vaid selle järgi, kes me oleme.
Kes siis? Need, keda Ta on lõputu halastusega hoidnud, ennastohverdava armastusega vabastanud, teenimatu armuga kütkestanud! Me oleme vaesed patused, keda Jumal on kutsunud, kelle Kristus on «kätte saanud»! Meie rikkus on selles, et oleme Jumala omad ja Talle kallid!
See on rõõmusõnum, mis loob usku! Sellest ammutades ei küsi me teenitud tasu, sest nii meie vaev kui tasu, meie eneseohverdus ja igavene elu, on teenimatu arm! Aamen.

Thomas-Andreas Põder
,
EELK vikaarõpetaja, Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)