Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Teenimine käib meeleparanduse ja patukahetsuse kaudu

24.02.2016 | | Rubriik: Jutlus

Sk 3:1–5
Mida meil küll oleks õppida ennemuistse prohveti raskesti mõistetavast kuulutusest? Miks ei võiks näiteks mõtiskleda vabariigi aastapäeva meeleoludest kantuna iseolemise väärikusest, rahvusliku pärandi kaitsmise õilsusest ja vaprast mehemeelest. Rahvusromantism on ju mesi meie meelele, mida iga eestlane vähemalt 24. veebruaril tahaks endale lubada.
Tänavu on Eesti Vabariigi 98. aastapäev. 20. augustil aga möödub juba 25 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. Minu põlvkond sündis okupatsiooniaastail ja kuulis lapsepõlves vanematelt heal juhul üksikuid vihjeid, et oh aegu ammuseid – kui Laidoner juhatas väge ja Päts oli president! Siis kehtis oma raha, lehvis oma lipp, jõule peeti vabalt ja koolides oli usuõpetus.
Ja olid ka omad prohvetid. Paljasjalgne Tõnisson kuulutas budismi ja Balti riigi tõusmist maailmariigiks. Kirjaprohvet Johannes Matvei-Kaarep manitses nii rahvast kui riigimehi. Turuprohvet Karl Reitsi sõnum oli lühike ja selge: «Häda tuleb!» Nad kõik naerdi välja. Aga ajad muutusid. «Õnn» tuli meie õuele, tallas seda armutult pool sajandit ja oli väga häda moodi.
Meid lahutab prohvet Sakarja ajast umbes 2500 aastat. Tema raamatu sisu võib jagada laias laastus kaheks. Esimeses kaheksas peatükis on kirjas nägemused Jumala rahva n-ö lähitulevikust. Järgnevad viis aga sisaldavad nägemusi Messia tulekust, viimsete aegade katsumustest ning Messia taastulemisest. Seega ulatuvad tema nägemused meiegi aega ja ma loodan, et ka meist oluliselt kaugemale tulevikku.
Tegemist on teosega, mille tundmine kui ehk ei anna meile tarkust praeguse ajastu ohtude kaotamiseks, aitab siiski nüüdisaja murede põhjusi taibata. See aga oleks «miljoni dollari vääriline» tarkus, mida tänapäeva maailmas igatseks küll iga inimene riigijuhtidest ja kaitsevägede juhtidest tavakodanikeni.
Prohveteid tasub alati väga tõsiselt võtta. See on tänase kirjakoha esimene sõnum.
Pärsia valitseja Daarjaves lubas aastal 538 eKr umbes 50 000 juudil Paabeli vangipõlvest kodumaale tagasi pöörduda, et taastada Jeruusalemma tempel ja püha linn. Kodumaale naasti, rajati isegi uue templi vundament. Aga elu nõudis oma osa. Tuli ka kodud rajada ja ennast elatada. Elu oli raske. Vili ikaldus, kauplemine ei toonud kasu jne. Viimaks oli uue templi vundament ohakatesse kasvanud ja nägi sama troostitu välja kui vana pühapaiga varemed.
Võõrsil elades oli omaks võetud ka võõraid eluviise. Vanu usukombeid peeti küll austust väärivaiks, aga need olid pigem rahvuslik eripära kui tõeline usk. Umbes nagu meie jõuluõhtune kirikuskäik või ka vabariigi aastapäeva hommikusel liputseremoonial piiskoplik õnnistus. Pühalik, aga valdavale osale rahvast enam mitte eluliselt vältimatu.
Samasse aega jääb ka prohvet Haggai, Sakarja kaasaegne, kes innustas Jeruusalemma templit taastama. Hg 1:2–9 on kirjas: «Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: See rahvas ütleb: Aeg ei ole veel tulnud Issanda koja ülesehitamiseks.» Ja prohvet Haggai kaudu tuli Issanda sõna; ta ütles: «Ons teil endil aeg istuda oma vooderdatud kodades, kui see koda (tempel) on varemeis? … Pange tähele oma teguviisi! Te külvate palju, aga saate pisut; sööte, aga kõht ei saa täis; joote, aga janu ei kao; riietute, aga ei saa sooja; ja kes teenib palgalisena, teenib katkisesse kukrusse … Te loodate palju, aga vaata, kõik väheneb; te toote koju, aga mina puhun selle ära. Mispärast? küsib vägede Issand. Minu koja pärast, sest see on varemeis, teie aga jooksete igaüks omaenese koja asjus.» (Hg 1:2–9)
Ülempreester Joosua võttis Haggai manitsust tõsiselt. Ta asus rahva kutsutud ja seatud vaimuliku juhina pühakoda ja selle pühi traditsioone taastama. Ülempreester pidi olema nii Jumala kui inimeste ees laitmatu, sest ainult tema sai korra aastas minna templi kõige pühamasse paika, et tuua lepitusohver rahva pattude eest. Sellele eelnes pikk ja põhjalik puhastusrituaal. Joosua oli Paabeli vangipõlvest eluga tagasi tulnud püha ameti järjepidevuse kandja – tukk, mis tulest päästeti. Orjapõlves ei saanud ta küll järgida reegleid, mida ülem­preestri ametis pidi täitma. Mõnegi arvates polnud ta enam kõlblik teenima püha vahemehe ametis.
Sakarja nägemuses saab prohvet kinnituse. Joosua on Jumala poolt vastu võetud sulane, kellele on kõik ta patud andeks antud. Kui keegi iganes osutub valituks teenima rahvast tões ja Jumalat vaimus, siis toimub see meeleparanduse ja patukahetsuse kaudu. See on tänase kirjakoha tähtsaim sõnum meile kõigile – nii valinuile kui valituile, nii kutsutuile kui seatuile.
Armas taevane Isa. Sina valisid Joosua enesele vääriliseks sulaseks, et ta juhiks Sinu rahva õnnistuse teele. Puhasta ka meid kõigest kurjast ja vabasta meid patukoormast, et kõlbaksime armastuses ja tões teenima Sind ja oma ligimest. Aamen.

Salumae,Mart2015

 

 

 

 
Mart Salumäe,
Toronto Peetri koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)