Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud

Kirjakohaga 1Pt 4:10 lõpetas meediaassessor Anti Top-laan vaimulike konverentsil oma ettekande „Hirm ja meedia“. Samuti võiks lühidalt kokku võtta kõnelused meedia töötoas, milles kahel päeval kokku oli osalejaid neljakümne ringi. Ühest vastust küsimusele, kes on kiriku hääletoru, me siiski ei leidnud. Seda ühte toru ei olegi. Peapiiskop Urmas Viilma sõnastas piltliku vastuse, see hääletoru on nagu orel oma paljude eri jämedusega viledega. Need viled ehk sõnumiviijad oleme aga meie ise. Misjonikäsust on ju kõik ristiinimesed kuulnud.

Kuidas jõuda kiriku sõnumiga infost üleküllastunud meediamaastikul inimesteni? Tegelikult on lahendus lihtne: räägi inimesega arusaadavas keeles teda kõnetavatel teemadel. Ja kui ka kogu kirikust lähtuv kaastöö ei ületa uudiskünnist Postimehe, ERRi, Delfi jt nn hiidude jaoks, on meil ometi kasutada kõige erinevamad kanalid koguduslikest trükistest kuni Youtube’i keskkonnani välja. Neid võimalusi on palju ja nii tõstatus töötoas ka küsimus koolituse kohta. 

Kristlik meedia töötab samadel alustel peavoolu meediaga, ehk et kui on olemas info, saab sündida lugu. Eel-

info algallikas on aga alati kohtadel, mitte toimetustes. Niisiis on mistahes artikli või saate sünni eeldus tihe kommunikatsioon ja usaldusel põhinev infovahetus. Kui aga kõnelda nn kirikumeedia eelistest, siis jah, siin on leheruumi ja eetriaega rohkem käes. Pereraadios ei piira hommikupalvusi loetud minutid, kirikuleht trükib järgemööda erinevate õpetajate jutlusi jne.

Laias laastus on aga ajakirjanduslikud tegevuspõhimõtted samad: kõnelda-kirjutada inimestele korda minevatest ja olulistest teemadest neile arusaadavas keeles. Anda väljaandes tasakaalustatult ruumi nii infole, õpetusele kui emotsioonile. Olla eluga kursis või nagu tavaks öelda – hoida kätt pulsil. Seda viimast siis järjepidevalt; eelistamata enda meelisteemasid või minemata materjali hankimisel kergemat teed, pöördudes kaastöö saamiseks nende autorite ja kõneisikute poole, kelle puhul on teada, et tema alt ei vea, materjal laekub kindlasti.

Mind ennast kõnetas konverentsi lõpus õpetaja Avo Üpruse mõte, et eesmärk võiks olla julgustada kõnelema neid, kes muidu sõna ei võta, sest neid, kes kõnelevad, tuntakse niikuinii. Avastagem ja avaldagem ka selliseid inimesi, kellel endal pole võib-olla olnud julgust kõne-

isikuks pürgida. Laiendades sedasi kaasautorite ringi, anname lugejatele-kuulajatele-vaatajatele sõnumi, et kristlik kogukond polegi nii väike, kui ehk arvatakse. Vastupidi – meid on palju ja meil on piisavalt püssirohtu sarves, et ühiskonnas kaasa rääkida.

Pika jutu lühike kokkuvõte võiks piltlikult kõlada nii: hoidkem uksed lahti ja löögem kella, et need, kel religioossete teemade osas teadmised kesisevõitu, teaks vajadusel, kuhu tulla, oskaks, kust otsida ja leida, ehk et meedia kontekstis siis – lugeda, kuulata ja vaadata.

 

 

 

 

Mare Pihlak,

Pereraadio peatoimetaja