Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Teenides maailma ühes vaesemas riigis

24.02.2021 | | Rubriik: Ühiskond
Pia ja Tero Ruotsala läksid misjonitööle Phnom Penhi kolmeks aastaks.

Läinud septembri alguses misjonitööle Kambodža kuningriiki lennanud Pia ja Tero Ruotsala koos tütar Viljaga on end sisse seadnud pealinnas Phnom Penhis ja uue olukorraga kohanenud.

Kambodžas, kus praegu on samuti talv, on enam kui 20 kraadi sooja. 60% õhuniiskust loob tunde, nagu oleksid aurusaunas, naerab Pia ja ütleb, et neil on toas päikesevarjuks kardinad kogu aeg ees. Muidugi räägime turvalisusest, sest äsja on Helene ja Joona Toivanen teada andnud, et Myanmaris on toimunud sõjaväeline riigipööre.

Pia kinnitab, et Kambodžas on rahulik ja riigis on pärast punakhmeeride võimuaega (1975–1979) olnud poliitiliselt stabiilne. Kuningas Norodom Sihamoni kõrval juhib riiki Hun Sen, kes on umbkaudu 40 aastat olnud ministriametis ja on praegu peaminister. Kuna opositsioon ei ole väga tugev, pole sealgi riigipööre võimatu, aga sellisesse võimalusse Pia ei usu. Veel riigist rääkides on oluline, et 16 miljonist elanikust vaid 23,4% elab linnades ja rahvastikutihedus on Eestiga võrreldes kolm korda suurem. 

Pikk ja hiigelsuur

Võrdluseks toob Pia misjonitöö Jordaanias, kus kogu aeg midagi juhtus, olgu siis Iisraeli ja Liibanoni, Iraagi või Egiptuse vahel. Palestiina kirik sealses keskkonnas oli üldse omaette nähtus, ütleb Pia ja lisab, et praegu on suurimaks ohuks liiklusavarii või mõni haigus.

Ta ei mõtle koroonat, sest möödunud veebruarist on piir suletud, koroonajuhtumeid vähe ja kontroll karm. Aga pärast riiki jõudmist hammustas Piat moskiito ja nii on ta põdenud Chikungunya palavikuks nimetatavat haigust. Haiguse sümptomiteks on kõrge palavik ja liigesevalu. Loodan, et haigusega kaasnev liigesevalu ei jää aastateks vaevama.

Räägime sellest, et riik on vaene, ja küsin, kas ta tunneb ennast eurooplasena rikkana. Pia muigab, et tunneb hoopis end hiigelsuurena. Kiriku juures tegutsejatega võrreldes on nad nii vanad kui ka rikkad ning mõnikord jookseb nende sabas kerjuslapsi. Ta lisab, et kunagi ei tohi lastele anda raha, see innustab vanemaid kooli asemel lapsi tänavatele kerjama saatma. Keeltekoolis õpitud sobivad fraasid aitavad neil kerjuseid eemal hoida. 

Pere on kolm kuud ametlikku khmeeri keelt õppinud, üle kahe kuu kulub veel õppimisele. Võrdluseks toob Pia, et tema kui soomlase jaoks oli eesti keel lihtne, aga khmeeri keel pole nii raske nagu araabia keel. Ja täpsustab, et grammatika on lihtne. Mitmust pole, käändeid pole, ka ajavorme mitte. Täpsustuseks tuleb esitada lisaküsimus. Näiteks, et kunas sa kirikus käi(si)d.

Kasvatatakse kanu

Budistide kõrval on riigis kristlasi kõigest kaks protsenti. Sealsel luteri kirikul on kolm kogudust umbes 300 liikmega, kes põhiliselt on noored täiskasvanud. Aga Pia lisab, et punakhmeeride võimu ajal tapeti palju usklikke. Täpsustuseks – punakhmeerideks kutsutakse kommunistliku partei liikmeid, kes valitsesid riiki aastatel 1975–1979 ja hinnanguliselt tapeti siis kuni kolm miljonit inimest. 

Erinevate projektide toel tehakse palju diakoonia- ja sotsiaaltööd, et vaesust leevendada. Kuigi ehk kummaline, on luteri kirik võtnud ülesandeks kasvatada kanu. Põhiliselt tegeldakse praktiliste asjadega. Sügisel, kui Kambodžas olid üleujutused, aitasid Tero ja Pia kirjutada Soome abitaotluse ja Tero käis külades abi jagamas. Suheldi vallavalitsustega, täpsustamaks, kuhu ja mida on vaja, ning kogeti usalduslikku suhet. „Milline lootuskiir on see inimestele, et kirik tegutseb! Paljud on rääkinud, et kristlasi teatakse seeläbi, et nad teevad palju head.“ Väike luteri kirik jõuab palju, tunnustab vestluskaaslane.

Kirik kasvab noorte arvelt

Kiriku üks võimalus on pakkuda noortele elamispinda. Just tüdrukutele on tähtis linna kooli pääseda, sest muidu on nad sunnitud varakult abielluma või – nad müüakse prostituudiks. Õpingute ajaks saavad nad kiriku juures tasuta ülalpidamise. 

Keskkoolis ja ülikoolis käies möödub kirikumajas elades võib-olla seitse aastat, noored omandavad uued kombed ja luterlase identiteedi. Välismisjoniseltsid ja partnerkirikud toetavad, et kiriku juures saaks õppida teoloogiat. Sealsel luteri kirikul on praegu kaks ordineeritud pastorit, kolm-neli noort teoloogiaõppurit on osaliselt juba palgal. 

Kristlasi usaldatakse ning neid on suure soojuse ja armastusega vastu võetud. Kambodžalased on tolerantsed ja avatud, ütlevad nad ja sõnavad, et naabrimeeski lubanud luteri kirikusse uudistama tulla. Praegu õpivad Pia ja Tero veel keelt, aga hakkavad märtsi lõpus oma tööd planeerima. 

Pia ütleb, et eriti oodatud on perenõustamine maapiirkondades. Aga tundub, et alustama peab hoopis sõnavara loomisega. Kuna tegu on täiesti uue asjaga, puudub khmeeri keeles vastav sõnavara.

Tero on tegelenud muusikaga ja hoiab korras kiriku majanduspoolt. Tütar Vilja on 16 ja õpib rahvusvahelises koolis. Keegi oli neile teinud ettepaneku, et nad võiksid kiriku juures õpetada inglise keelt. Vilja reageerinud ettepanekule, et tema inglise keele oskus on kõige parem. „See on meil nagu perefirma, et kõik teevad, mis suudavad,“ ütleb Pia ja lisab, et millegi uue alustamises on head dünaamikat, mis tõmbab kaasa.

Küsimused on, vastuseid mitte

Kambodža peredest rääkides ütlevad misjonärid, et need ei ole suured. Mõeldakse, kui palju maksab lapse kasvatamine ja koolitamine. Sageli elab lisaks kolmele põlvkonnale pere juures mõni onu või tädi. Kui tullakse maalt pealinna tööle, otsitakse sugulaste juures peavarju. Misjonärid arvavad, et eestlastele pole selline eluviis võõras, küll aga soomlastele.

Kodus on võib-olla ainult üks tuba, pannakse vaip põrandale ja nii magataksegi. Või magatakse hoopis rippkiiges. Peres on keskmiselt kaks-kolm last, aga viimasel ajal on ta näinud, et peres kasvab vaid üks laps. Kuigi armastatud, ei pruugi laps kasvada koos vanematega, vaid tädi või onuga. Selgituseks sõnab Pia, et näiteks riidetehastes on pikad vahetused ja nii tuleb laps(ed) kellegi teise hoolde usaldada. 

Pia ütleb, et võrreldes eluga Eestis on muutus suur. Samas on ta märganud, et  ajaloost tingituna on riikidel sarnaseid jooni. Ta on endalt küsinud, kas peaks neid seostama khmeeri kultuuriga või kommunistliku minevikuga. Genotsiid on mõjutanud igat sealset perekonda: kes tapeti, kes läks pagulusse. See mõjutab suhtlust ja tekitab palju küsimusi, aga vastust neile ei tea. 

„Eestis töötatud aastad andsid hea õppetunni. Olen pidanud palju lugema rahvusliku traumeerituse kohta. Mul on olnud au töötada eesti peredega, kus põlvest põlve kantakse traumat kaasas. Olen hästi-hästi tänulik Eestile ja Jumalale, et meid teie juurde misjonärina teenima saadeti ja nii saime vaimselt kasvada,“ ütleb Pia. 

Paljudel rahvastel on oma traumad, soomlastel ka, aga lõppude lõpuks on inimene samasugune igal pool ja Jumal on seesama. „On imeline arm teenida misjonärina ja tunneme, et Jumal on meid õnnistanud rikka, kogemusterohke eluga. Palvetame, et töö Kambodžas läheks sama hästi nagu Eestis. Samuti palvetame jätkuvalt Eesti eest ning saadame palju tervitusi ja tänusõnu eesti inimestele,“ ütlevad misjonärid lõpetuseks.

Rita Puidet

Pildigalerii:

Sügisel jagati külades abipakke. 2 x Erakogu.

Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. (Jh 10:11a,27–28a)