Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Teenekas kirikumuusik Endel Kink – 100

22.03.2019 | | Rubriik: Persoon minevikust

Kink,Endel3. märtsil tähistas Tallinna Jaani kogudus kontserdiga kirikus teeneka kirikumuusiku Endel Kingu (fotol) 100. sünniaastapäeva. Kavas olid tema soolo-, koori- ja oreliteosed. Laulis bariton Ott Indermitte, Jaani koguduse koorid, orelit mängis Kersti Petermann.

Kümme aastat tagasi kirjutas Tiiu Pikkur Eesti Kirikus Endel Kingust. „Endel Kink sündis 4. märtsil 1919 Kuusalu kihelkonnas. Talupidajatest vanemad võtsid teda sageli kirikusse kaasa. Siis sündiski suur kiindumus kirikumuusika vastu, mis sirgjooneliselt kogu elu temas süvenes. Kuusalu kirikukooris lauldi vaimulikke suurvorme. Endel Kink laulis selles kooris ja tal tekkis eriline huvi klassikaliste suurvormide vastu.
Tallinna konservatooriumi sisse astuma minnes oli tal kaasas kantaat „Viimne kohus“. Tõuke selle kirjutamiseks sai noormees öisest jalutuskäigust koduväljadel, kus ta nägi kaugel taevas välgusähvatusi. Koju jõudnud, hakkas ta kohe loodusnähtusest inspireerituna muusikat kirjutama.
1940. aastal lõpetas Endel Kink konservatooriumi oreli ja kompositsiooni erialal. Tema õpingukaaslane, Rudolf Tobia­se tütar Helen Tobias-Duesberg mäletab Kinku kui fenomenaalselt andekat inimest, kes alati üliheadele hinnetele õppis. Hugo Lepnurm on öelnud, et Kingu tee oli väga sirgjooneline kiriku teenimine. Aastatel 1941–61 töötas ta Kuusalu ja ka Loksa ning Leesi koguduses. Edasi tõi elu teda Tallinna ja ta oli Jaani koguduse organist aastatel 1961–81. Lühemat aega teenis Kink ka Harju-Madise kogudust.“
Endel Kink on loonud ainult vaimulikku muusikat, sh kantaate, koorilaule, koraaliseadeid ja oreliteoseid. Tema helikeel on klassikaline ja lihtne, paljud laulud kuuluvad kirikukooride püsirepertuaari. Endel Kink suri 2. veebruaril 1992 ja on maetud Tallinna Liiva kalmistule.
2008. aastal on Tiiu Pikkur teinud Eesti Kirikus portreeloo Endel Kingu abikaasa Elsaga, kes meenutab ühist eluteed abielus, mis sõlmiti 1961. aastal. „Oma mehega tutvus Elsa muusika kaudu. „Elukutselt olen ma kunstnik, kuid hobi oli muusika. Ma õppisin viiulit Rudolf Palmi ja laulu Helmi Betlemi juures. Laulsin palju koorides ja ka soolot. Kord laulsime Jüri kirikus, kus Endel meid saatis, ja seal me tutvusimegi. Abiellusime salaja, ega me kellelegi ei öelnud. Endel sõitis Kuusalusse, kus ta organist oli, ja mina läksin Lohusalusse Reindorffidele külla. Korraga Reindorff märkas mul sõrmust sõrmes ja asi tuli avalikuks.““
Laulja ja organist Teet Põder meenutab Tallinna Jaani koguduse Facebooki-lehel: „Ma tulin kogudusse 1982. aastal. Siis tegutses seal veel Endel Kink. Ma nägin pealt, kuidas ta kooriproove tegi, ja vahel kutsuti ka mind sinna appi laulma. Mul oli võimalus seista tema juures, kui ta jumalateenistust mängis. See oli eriline kogemus, sest ta elas muusikas, ta ise oli nagu muusika. Tema olek, õpetusviisid ja see, kuidas ta orelit mängis, tuli temast otse välja. Nooti polnud seal tarviski, ta mängis peast.“
Samas on ära toodud ka kirikumuusik Anne-Mai Salumäe mälestused: „Mina läksin Jaani kiriku koori laulma koos emaga siis, kui ma olin 15-aastane. Siis oli koorijuhiks Juho Varandi – mul on just praegu näpu vahel üks pilt, kus Juho Varandi annab koori Endel Kingule üle. See oli 1960. aastal.
Endel Kink jättis kohe alguses väga sooja mulje. Tema tuli Kuusalust, kus ta juhatas naiskoori. Ta oli soe inimene. Kohati oli ta ka natuke edev, aga seda võib küll lausa kolme hüüumärgiga kirja panna, et ta oli üdini muusik. Ta oli väga hea helilooja, organist ja improviseerija. Eriti austas ta Georg Friedrich Händeli loomingut ja ta improviseeris ka Händeli stiilis. Kui ta pani käed oreli peale või dirigeeris, siis ta läks igapidi muusika sisse.“
Ka kunagine Tallinna Jaani koguduse kammerkoori laulja Ruth Johanson jagab mälestusi: „Ma olin tudeng, kui üks tuttav kutsus mu laulma Jaani koguduse kammerkoori. See oli kas 1975. või 1976. aastal. Endel Kingul oli siis mitu koori ja ta võttis suurvorme päris julgelt ette. Tol ajal teised neid kirikutes eriti ei julgenud teha ja ega olnud ka vajalikke jõudusid, kellega suurvorme teha. Laulsime Georg Friedrih Händeli „Messiat“, Kingu enda kantaate … Need ka õnnestusid meil päris hästi. Rahvast oli kirikutes alati päris palju kuulamas.
Kõik proovid algasid koraali laulmisega – „Ma laulan suust ja südamest“. Endel Kink isiklikult pidas alati algus- ja lõpupalve, nii et ta oli ka usumees. Orel oli Endel Kingu jaoks mu meelest esikohal, orelikunstnik olla oli tal primaarne.“
Eesti Kirik

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)