Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Teeme esimese eestlasest kirikuloo professori Olaf Silla haua korda

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

2021. aasta oktoobris tähistati Tartus usuteaduskonna taasavamise 30. aastapäeva. Koos oli mitusada usuteadlast, toimus sisukas konverents ja lustakas piduõhtu. Suurte pidupäevade juurde kuulub traditsiooniliselt ka kunagiste õppejõudude haudade külastamine ja et enamik õppejõude on maetud Raadi kalmistule, toimub endiste kolleegide mälestamine just seal. 

Sel korral oli Raadile kogunenud mitukümmend endist ja praegust üliõpilast ning õppejõudu. Kalmistul jalutades tõstatas emeriitprofessor Kalle Kasemaa küsimuse, kas paneme küünla ka professorite Olaf Silla ja Eduard Tennmanni haudadele. Seepeale selgus üllatuslikult, et me ei tea, kuhu eestikeelse ülikooli usuteaduskonna esimesed professorid on maetud. 

Asusin ajaloohuvilise inimesena seda asja uurima. Kui Eduard Tennmanni haua leidsin kiiresti ja loodetavasti saame teaduskonna abiga selle kerge vaevaga korrastatud, siis Olaf Silla haua leidmine osutus suuremaks väljakutseks. Ent lõpuks saatis neidki otsinguid edu!

1880. aastal sündinud Olaf Sild kuulus sellesse eestlastest vaimulike ja usuteadlaste generatsiooni, kes mängis meie omariikluse esimese perioodi jooksul vaimulike harimisel ja eestikeelse usuteaduse edendamisel üht olulisemat rolli. Enne Eesti omariiklust jõudis ta lühemat aega teenida vaimulikuna Eestis ning pikemat aega Teškovos ja Jamburgis, enne kui maandus 1918. aastal Valka kooliõpetajaks ja 1919. aastal avatud eestikeelsesse Tartu ülikooli usuteaduskonda ajaloolise usuteaduse professoriks (esialgu kohusetäitjaks). 

Sellisena oli ta esimene eestlasest ajaloolise usuteaduse (kirikuloo) professor. Ent lisaks sellele oli ta teaduskonna kujunemisaastatel (1921–1926) teaduskonna dekaaniks ja vähemalt sama oluline oli tema panus esimese toimetajana Usuteadusliku Ajakirja käekäiku. 

Sild oli mitmekülgne mees, kel jätkus aega ka üliõpilaste suviste praktikumide juhendamiseks, millega kaardistati ristiusu vanema aja mälestusmärke. Ta avaldas mitmeid programmilisi artikleid kirikuloost ja 1938. aastal ilmus tema sulest esimene eestikeelne kirikuloo õpik „Eesti kirikulugu: vanimast ajast olevikuni“. Õpiku autorina oli Sild järgneva kaheksakümne aasta vältel praktiliselt kõikide Eestis hariduse saanud usuteadlaste õpetajaks, sest täpselt nii kaua läks aega, et ilmuks kaasaegset uurimisseisu peegeldav uus kirikuloo õpik. Sild kuulus esialgu Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeskonda, ent liitus asutaja vilistlasena 1907. aastal loodud korporatsiooniga Fraternitas Estica. 1937. aastal valiti ka korporatsiooni auvilistlaseks.

Sild oli poissmees ja jagas end Tartus Tiigi tänavas asuva kodu ja Taevaskoja suvila vahel. Temast generatsiooni võrra noorem Elmar Salumaa on oma mälestustes meenutanud, kuidas nad kolleegidega Sillal Taevaskojas külas käisid: „Eriti on meelde jäänud külaskäik prof. Olaf Silla juurde Taevaskojal, kus asus tema suvila keset toredat männimetsa. See oli 1939. aasta sügisel, kaunil kuldkollasel õhtupoolikul. 

Ilmse vaimustusega näitas majaperemees meile siis oma suvekodu kaunist ümbrust, viis meid Ahja jõe kõrgele kaldale ja uitas meiega juba hämarusse mattuva männiku varjus, enne kui palus meid õhtulauda. Olin varemgi kuulnud mõnda tolle vanapoisist professori eluviisidest ja harrastusist Taevaskojas, nüüd võisin üht-teist näha omaenda silmaga: kuidas ulatuslik, suvilat piirav krunt oli piiratud kõrge planktaraga, millest ükski võõras pilk ei pidanud üle ulatuma; kuidas avaral verandal pikkadel laudadel asusid igasugused paberivirnad küll käsikirju, küll arhivaalegi – igale virnale hoolikalt kivike peale pandud, et ukse või akna avamisel tuul neid segi ei puistaks. 

Mis seal valmis või valmimas võis olla, sellest ta ei armastanud palju rääkida. Kuid ta kostitas meid rikkaliku õhtulauaga ja pakkus meile klaasikese head, lõhnavat veinigi. Ilmsesti oli tal heameel, et olime nii in corpore tulnud külla tema üksildusse.“ (Elmar Salumaa „Tiib pandud aastaile õlale. Mälestuskilde minevikust“, 2010, lk 453) 

Usuteaduskonna sulgemine 1940. aastal lõi Silla elu sassi, ent täielikult pööras ta elu pea  peale Tartu suvesõda 1941. aasta juulis, kui Silla kodu ja raamatukogu hävisid. Vaimselt mõjus raskelt just raamatukogu hävimine sõjatules. Kolleegid ja sõbrad kandsid professori eest küll hoolt, ent vaimselt murtud mees suri siiski juba 1944. aasta mais kopsupõletikku ja maeti Raadi kalmistule pereplatsile. 

Ta haua otsimise tegi raskeks hauatähise puudumine. Ilmselt ei jõutud ärevate aegade tõttu – 1944. aasta septembris asendus Saksa okupatsioon taas Nõukogude okupatsiooniga – ta hauale sobivat hauakivi paigalda. Ka Tartu kalmistute andmebaasi kaudu teda leida ei õnnestunud. 

Kehvavõitu olukorrast päästis välja professor Herbert Normann, kes 1950. aastatel, mil Raadi kalmistut (eriti selle Vana-Jaani kalmistu osa) tabas ulatuslik rüüstamine, tegi kalmistul asuvatest haudadest fotoülesvõtteid. Need on kenasti Tartu ülikooli raamatukogus talletatud ja andsid vihje ka Olaf Silla haua kohta. Ta on maetud perekonnaplatsile, kus asuvad ka tema ise Johan Silla, õe Magda Silla ja õe Helmi tütre Ruth Rosenbergi hauad.

Professor Silla hauale kivi paigutamine on kiriku, ülikooli, korporatsiooni ja linna ühine aukohus. Kõik on Silla haua kordategemisse ka juba kaasatud. Konsistoorium lubas 5. aprillil toimunud istungil eraldada Silla haua kordategemiseks 1000 eurot, Tartu praost Ants Tooming käis välja mõtte, et Tartu praostkonna kogudustes võiks Silla haua kordategemiseks korraldada eraldi korjanduse. Seda ettepanekut saab kahel käel toetada. Oma osa on lubanud anda ka usuteaduskond ja korporatsioon Fraternitas Estica. Küllap liitub nendega ka Tartu linn ja kui peaks olema huvilisi, kes soovivad sellesse oma panuse anda, olge lahked ja andke endast märku. Nii saame professor Olaf Silla haua ühise jõupingutusega korda teha, et ta mälestus oleks vääriliselt jäädvustatud. 

Priit Rohtmets,

kirikuloolane