Teema-aastale mõeldes

«Tehke, mis Tema ütleb» – need Jeesuse ema neitsi Maarja lausutud sõnad on olnud teema-aasta «Kaheksa sajandit Maarjamaad» juhtmõtteks. Aasta tähistamisse on panustanud erinevad konfessioonid, vabaühendused, kristlikud koolid, Eesti riik, omavalitsused, meedia, eraisikud ja paljud teised, kellele on oluline 800 aastat kristlikku Eestit.
Poolteise aasta jooksul on toimunud palju mitmesuguseid üritusi: konverentse, kontserte, festivale, palverännakuid, jumalateenistusi, on loodud muusikat ja välja antud raamatuid, noote ning kaarte. Kõike polegi siinkohal võimalik loetleda. Sündmusterohke aasta sai üleeile kauni akordi Tallinna toomkirikus. Taas kõlasid laulud kirikumuusika liidu novembris esitletud üllitisest «Ave Maria. Laulud Neitsi Maarjale», palved ning rohked tänusõnad.
Eestit on harjunud Maarjamaaks nimetama enam-vähem kõik eestlased, usutunnistusest (või tunnistusetusest) sõltumata, laulegi on sellest loonud nii popartistid kui kirikumuusikud. Ometi pole kaugel ajad, mil luterlikus kirikus ei sobinud «Ave Mariat» või muud ladinakeelset laulu esitada. Kui 1992. aastal Tartu Maarja kirikus värske kirikukoori dirigendina oma koguduse õpetajalt küsisin, kas jumalateenistusel võib ladina keeles laulda, siis oli vastuseks, et hästi, ühe laulu võite. Eks nüüdki on emakeelne laul arusaadavalt eelistatud, aga arvulistest piirangutest pole ma küll enam kuulnud.
Vanamoodne suhtumine paistab küll välja noodi «Ave Maria» levitamisel – vähesed koorid on seda tervikuna kogu koorile tellinud. Põhjuseks tuuakse, et mida nii paljude Maar­ja-lauludega ikka teha. Seda enam meeldis mulle suvisel kontserdisarja «Mu hing laulab kiitust» raames esinenud Itaalia organisti Edoardo Narbona kontserdikava pealkiri «Magnificat. Kõndides Jumala poole nagu Maarja». Ilmselt on itaallasel lihtsam tabada seda väärtuslikku mõtet, et jumalaema võiks meile eeskujuks olla. Neitsi Maarja oli allaheitlik Jumala tahtele, uskus Jeesust ja järgis teda. Kui me suudaks natukenegi Maarja moodi elada, teda eeskujuks võtta ja austada, siis oleks ka Jeesus meile ligemal. Ka Jeesus ise austas oma ema, täites nii Jumala antud kümmet käsku. Võttes endale Jeesuse eeskujuks, jõuame varem või hiljem ka püha perekonnani. Või vastupidi.
Teema-aastat koostöökogus ette valmistades oli rõõm tõdeda üksmeelt ja teotahet. Peetud vaidlused, eriti aasta numbri valiku osas, kuid ka muudes küsimustes, olid heatahtlikud ning konstruktiivsed. Ka vähese raha jagamine suudeti tülli minemata ära korraldada.
Hea on, kui me tarkus ei muutu takistuseks uutele algatustele. Samasugust meelsust soovin ka järgnevatele ühistele suurtele algatustele: ettevalmistamisel on reformatsiooni 500. ning EELK 100. aastapäeva tähistamine 2017. aastal ning Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamine 2018. aastal. Samuti on kirikuvalitsus kiitnud heaks uue lauluraamatu koostamise algatuse. Viimane ülesanne on eriti rohkelt panustamist ja kompromisse nõudev. Olen kuulnud nii palju erinevaid arvamusi just kirikumuusikutelt, et tean: kerge ei saa see tee olema. Kes sooviks ainult rahvakoraali laulda; kes peab õigeks kõik vanad saksa koraalid rütmiseerida; kes otsiks samadele koraaliviisidele lihtsalt uued tekstid; kes tõlgiks Euroopa uutest lauluraamatutest; kes piirduks n-ö noore koguduse lauludega; kes ei sooviks üldse midagi muuta. Kindlasti jäi midagi veel nimetamata. Vahel tuuakse arenematuse põhjuseks see, justkui kogudus ei saaks millegi uuega hakkama. Uskuge, saavad, kui me sellesse ise usume ja seda ise vajame.
Olen kindel, et kui me suudame meeles hoida eesmärki – anda välja uus vaimulik lauluvaramu –, siis jõuame vaatamata võimalikele erimeelsustele kauni ja hästi kõlava muusikateoseni. Ning nagu Maarjamaa koostöökogu on ka järgnevad koostöökogud tõeliselt koosmeelsed ja ühtehoidvad. Et meile oluliste tähtpäevade südameskandmine ja väärtustamine oleks õnnistuseks kogu Eesti rahvale.

 

 

 

 

Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees