Slava Ukraine
Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Teelolekutest ja kohtumistest 

31.08.2022 | | Rubriik: Hingehoid, Ühiskond
Tuuli Võsa. Arhiiv.

Kuuleme oma elu jooksul inimesi sageli rääkimas oma teekondadest. Vahel saame teada, et kellegi elutee on olnud konarlik või on pikalt olnud eksiteedel rändamist, mis on väsitanud. Räägitakse elutee käänakutest ja ohtudest teel. Kogenumad teelised räägivad neile, kes on alles oma teekonna alguses, mida nemad on teel näinud ja kuulnud, millele lootnud ja kust abi saanud.  

Hea lugeja, kuidas on olnud Sinu teekondadega? Mis Sulle meenub? Mis on Sind aidanud, kui tee on pikem, kui oled algul arvestanud? Kui jaks on lõppemas ja lootus kustumas? Või mida oled tundnud, kui teel on ette tulnud rõõmustavaid kohtumisi ja leitud midagi üllatavat? 

Mind on elus palju aidanud häälestumine enne teeleasumist – minna teele koos Jumalaga. Paraku on minulgi olnud teid, mida mööda liikusin ummikusse, või teeloleku hetki, kus olen leidnud end kägaras maas haavatuna ja liikumisvõimetuna. Olen õppinud, et ka niisugustes olukordades, kui inimlikult ei suuda enam millestki mõelda ega midagi loota, saab Jumalat erilisel viisil kogeda. Ta tuleb, ta leiab viisi, kuidas just see inimene tagasi jalgele aidata, arvestades alati inimese vabadust valida, kas võtta abi vastu või mitte. 

Täbaras olukorras või teel maas lamades on sageli raske aru saada, kas üldse ellu jäädakse või kunagi edasi liigutakse. Ainukese variandina võib tunduda võimalikult liikumatuna lamama jäämine, et rohkem midagi ei juhtuks, ja sageli tekib inimesel siis ka soov saada vaevast lahti ehk siis siit maailmast ära, taevastele radadele – nagu sageli poeetiliselt väljendutakse. 

Kui hea on siis kogeda – keegi tuleb ja puhastab ning seob haavad, annab juua ja aitab jalgele, lubab endale toetuda ja aitab jõuda turvalisse peatuspaika. Igatseme seda kogeda, loodame sellele, et kui oleme abivajaja rollis, siis jõuab abi meieni võimalikult kiiresti. Vahel ei saa me arugi, kui oleme sattunud ise abistaja rolli. Jumal saadab meid kellegi juurde, kes abi vajab ja kellele saame teekaaslastena abiks olla. 

Siin on jällegi oluline häälestatus, igapäevane avatus selle suhtes, mida Jumal just täna minu läbi laseb sündida. See ei ole mõne üksiku privileeg, see on igaühele kättesaadav. Jumal korraldab abi igal viisil, ka nende inimeste kaudu, kelle puhul meie inimlikult seda ei arva, sest nad tunduvad meile Jumalast kaugemal olevat, nii-öelda Jumala jaoks mitte kasutatavad.

Mis meid siis aitab, kui peaks meenuma, et me ei tea ühegi teekonna alguses, kuidas jõuame pärale? Kuidas jagada oma jõuvarusid, kuidas end värskendada? Neid küsimusi on veelgi. Sageli on meie teed kivised. Paljudele tuttav mõttekäik kinnitab, et meil on alati valik, kas keskenduda kividele teel või suunata oma pilk kõrgemale, teades, et saame end kosutada mäelt avaneva vaatega ning puhata. 

Ka Jeesus puhkas, läks varjulisse paika, inimtühja paika – sinna, kuhu ta sai eemalduda, et end Jumala ligiolus kosutada. On selge, et seda vajame meiegi oma igapäevaelus. Aega ilma teiste inimesteta, sellist olemist, kus oleme vaikselt Jumala ees ega ürita pingsalt mõelda mingist eluolukorrast või tööülesandest, mis veel tegemist ootab. 

Lihtsalt olla Jumalaga koos – see tundub nii lihtne ja ometi on see meile vahel nii raske, et peidame end oma igapäevatoimetuste taha ja mõtleme, et mingil teisel päeval võtame aja. Nii võib minna nädalaid, kuid, isegi aastaid, enne kui inimene märkab, et pole ammu olnud koos Jumalaga, ja imestab, kui väsinud ja tühi ta on. 

Teistele inimestele ei pruugi see välja paista, kuid Jumal on südamete läbikatsuja. Tema teab iga inimese neid hetki, kus tuntakse end tühjana, kurnatuna, lootusetuna. Tema on inimese kõrval ka siis, kui inimene ise arvab, et on oma pimedal tunnil täiesti üksi, haavatud maaslamaja, kes enam ei usu, et abi tuleb. Kui oleme saanud jõuvarusid taastada, jaksame ja tahame uuesti minna teele. Julgustav on teada, et ükski tee ei ole kunagi nii kitsas, et Jumal ei mahuks meie kõrval käima. Jaksu meile meie teekondadel ja kohtumisi, mis toovad meid Jumalale veelgi lähemale!

Tuuli Võsa,

hingehoidja

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)