Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Teel tarkuse allikale

21.09.2005 | | Rubriik: Kultuurielu

Eesti Vabariigi taassünd on toonud meie
näitustepilti religioosse teema, mida nõukogude ajal viljeldi vaid peidetuna
salapealkirjade alla. Nende näituste põhiliseks korraldajaks on kujunenud
maalikunstnik Eva Jänes.

Alates 1997. a on Eva Jänes teinud 7 suurt (20–30
osavõtjaga) ning ligi 40 väikest (2–3 osavõtjaga) väljapanekut.

Kaheksas suur näitus «Teekond tarkuse allikale» Tartu
toomkirikus oli oikumeenilise eesmärgiga: esinejatel oli vaba voli
interpreteerida Piiblit, aga esitada koguni teisi uskumusi ja oma arusaamu
maailmast.  Näitusel oli väljas näiteks
Arno Mägeri kalligraafiatehnikas «Keldi palveid» või siis noorima esineja Epp
Viirese (s. 1973) kristlike ja teiste usundite sümboleid sisaldavaid õlimaale
«Maise ja taeva piirilt».

Sisulisele rikkusele lisandus tehnikate ja stiilide rohkus
(tõsi, eesti kunsti ülevaatenäitustega võrreldes oli see vaoshoitum) ja nii oli
näitus väga  mitmekesine.

Jagaksin 26 esinejat järgmiselt: abstraktsionismi (9
autorit) ning realismi (11 autorit) viljelejateks. Mõni jääb kolmandasse
gruppi.

Kumb stiil on parem oma usutunde või kirikliku õpetussõna
edasiandmiseks? Nii ei saagi küsida. Mõlemas laadis leiame palju paeluvaid
töid.  Realistlikus näiteks  Jüri Arraku läbitungiva pilguga 4
evangeeliumi käes hoidev mees (kas tema ise?), Peeter Mudisti sugestiivne maal
«Ristilt võtmine» (fotol), kus kookus figuurid koos hobusekronuga on õnnetult
askeldamas risti juures, Maara Vindi peenesse ornamenti põimitud
tušijoonistused «Jumalate arm» ning «Jutlus lilledele».

Naima Neidre on tänu veel tihedamale joontevõrgule ning
heletumedusele saavutanud tulemuse, mida ta on õnnestunult kokku võtnud ühe
joonistustuse pealkirjas «Kütkestav sügavik». Mari Roosvalt on aga maalinud
imehästi kive teoses «Jäine».

Endastmõistetavalt on abstraktse väljendusviisiga kunstnike
teosed vihjelisemad ja enam tõlgendusvõimalusi pakkuvad. Enamus teoseid
kutsuvad end kaua silmitsema: Illimar Pauli võrratus litograafiatehnikas «Kaks
kivi», Lola Liivati «Olemus», Evi Tihemetsa «Rahvas ütleb», Eva Jänese suur
lõõmav vitraa˛i meenutav taies, Eve Viidalepa musta ja halliga akvarellid, kus
pealkirjad kindlasti tõstavad teoste kaalu.

Küll aga langeb näituse üldiselt tõsisest ja siirast
suhtumisest täielikult välja Urve Küttneri kitšilikud teosed, kus autor on
ajakirjadest suurendanud pühakuid mängivate modellide fotosid ja nende südame
kohale asetanud südamekujulisi ehted.

Näitus on üllatuslik. Eva Jänes on tähelepanelikult jälginud
eesti kunsti ning on teinud näitusel esinemise ettepanekud autoritele, kes on
loonud teoseid, mis rahuldavad esteetiliselt nõudlikku vaatajat ja samas ka
juhivad vaataja mõtteid argielust eemale usu- ning maailmaprobleemidele.

Krista Piirimäe

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)