Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Teel kadumatu võidupärja poole

26.01.2010 | | Rubriik: Jutlus

Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate! Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut. Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes, vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks.
1Kr 9:24–27
Hellenistlikust kultuurist pärit võidujooks, rusikavõitlus ning muudki antiiksete spordialadega sarnased jõukatsumised on olnud tuntud ka meie muistsetele esivanematele. Hiljuti ilmunud «Eesti spordi taskuentsüklopeedia» väitel on Maarjamaal juba ammustel aegadel rammu katsutud lisaks köievedamisele ja kiviheitmisele ka pikamaajooksus. Kaduva võidupärja tagaajamise õhinast ammutatavat lusti hindasid nii muinasaegsed rannarahva meresõitjad kui ka Liivimaa vabamehed. Spordist on saanud suur rahvusvahelise meelelahutusäri rahamasin ning tippsportlased teenivad muinasjutulisi summasid.
Olen kasvanud spordikaugeks. Hindan küll neid aegu, kui telerist näidatakse mõnd pikemat aega kestvat võistlust, sest siis pole kiusatustki end pildimasina ette ankrusse heita ning saab õhtuseid tunde hoopis loovamalt kasutada. Sporditegemise eesmärgiks peaks olema terve vaimu jaoks terve ihutempli kasvatamine. Nii on algusest alates olnud ning Pauluse kaasaegsedki tundsid ilmselt toda kuulsat lausekatket «Terves kehas terve vaim».
Paraku on seda mõttetera väga ühekülgselt mõistetud ning tippsport seega vaimule harmoonilise ihutempli rajamise eesmärgist kaugele eksinud. Mida enam muutuvad spordialad täppisteaduseks, seda rohkem sõltub sportlase tulemus varustuse tasemest, sponsorite heldusest ja treeningrajatiste olemasolust. Nii, nagu on muutunud teostamatuks legend «ajalehepoisist miljonäriks», on kaasaegses spordimaailmas kadunud reaalne võimalus tagahoovis palli taguvast marakratist tippjalgpalluriks saada. On vaja osata õigel viisil sobituda masinavärki, mis halastamatu aplusega õgib talle vähem meelepäraseid, et heldelt toita oma lemmikuid.
Kogu meie elugi võib sageli tunduda suure võistlusena. Vajaduse olla teistest parem, tugevam, targem ja kavalam on juba suur Looja sisse kodeerinud tervesse loodusse. Hundidki selgitavad karja juhi välja metselajate vahel peetavate jõukatsumiste teel. Peale jääb ja oma positsiooni saavutab tugevaim. Inimühiskonnas kehtivad samad seadused – küll rafineeritumal kujul, aga ikkagi. Vanas kirikulauluski tõdetakse, et «elu on võitlus tormisel teel, elu on sõudmine mässaval veel».
Elame pingeridade ja vaba konkurentsi ühiskonnas. Ausa olelusvõitluse asemel on elu pigem salakaval võistlus reegliteta alal. Tugevam jääb ellu – teenib suuremat kasumit, saab paremat palka, säilitab elatise teenimise võimaluse. Peab oskama end (oma tööjõudu ja oskusi) õigesti müüa, sest eluvõistluse edu võidupärjaks on vaid üks – raha! Selle ebajumala teenimiseks on vaja pingutada, hoida oma füüsis eeskujulikus korras, et võimalikult kaua ja täiega nautida kõike, mida raha eest saab.
Hiljuti vestlesin inimesega, kes pikka aega on juhendanud tervisesportlasi. Ta väljendas suurt muret, et täiskasvanud inimesed ei oska tervislikult sportida. Tollel suurte kogemustega treeneril oli tuua kurbi näiteid, kuidas tervise hoidmise eesmärgil sportijad on hoopis oma tervisele kurja teinud. Kes rebestas mõne lihase, kellel ütles süda üles, kui liiga suure koormusega ennast vormi ajama hakati. Selle vana spordimehe meelest mõtlevad inimesed valesti, teevad sporti toore jõuga ega oska lihtsast looduses liikumisest rõõmu tunda. Tahetakse käegakatsutavat tulemust – kindla hulga kalorite põletamist, eelmisest kiiremat aega, läbemata kaugemale mõelda.
Paulus avas näitega võidujooksust kuulajate silmad nägema jumalariigi suuri saladusi. Meiegi leiame tee nende pühade tõdede juurde, kui oskame oma elu võidujooksu näha teekonnana ajast igavikku. Ega igavik alga kusagil teisel pool haua piiri. Igavik on Jumalast kingitud usuna meie südames, jumalariik, mis on meie sees. See on kadumatu võidupärg, mille saab iga pikamaajooksja, kes oma elu argipäevas tormates suudab end taltsutada, et aeg-ajaltki sammu pidada Jumala suure armuga, mis meid päevast päeva saadab. Siis muutub alatine konkureerimine korraga ühiseks pühaks teekonnaks, milles kaasa käijad on kõik igaviku võitjad.  
«Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette» (Rm 12:10). Armastust ei saa jao kaupa vaagida. See kas on või puudub. Jumala armu äratundmine ligimesearmastuses on ime, mis meie patususest ja puudusest hoolimata annab kogu elule ja olemisele kadumatu väärtuse.


Mart Salumäe
,
Viljandi Pauluse koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)