Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Teel 3. osa

29.08.2018 | | Rubriik: Järjejutt, Persoon kaasajast

3.
Aeg-ajalt oli minulgi võimalus selle jõulukogudust meenutava rahvahulga ees seista. Olin oma kunagisest koolist, Tartu viiendast, palunud endale ühe vana ruutmeetrise tahvli, pannud sellele jalad alla ning nüüd ma siis seal seisin ning kirjutasin selle peale kõiksugust Vana Testamendi tarkust.
Liina aga õpetas lasterühma – uueks saanud Pauluse kirikus ma ei kujutagi enam ette, kus see ruum täpselt asus. Igatahes oli see ääreni täis. Tookord tuldi peredega. Täiskasvanuid oli kirikusaalis kindlasti üle saja, võib-olla rohkemgi. Tahe oli suur. Rõõm oli suur. See ei olnud ainult õpetamine, vaid kindlasti meil mõlemal Liinaga ka üks teelõik teel iseendani. Ja Jumalani. Tagantjärele mõtlen, et küll see oli suur arm, et võisime sellele teele üheskoos tulla – teele nii enese kui ka Jumala poole. Ega me ennast kuidagi lahus Jumalast leida ei saagi.

Otsimisest võib kasu olla
Nüüd siis on seitsme kordajaks neli – umbes selle verstaposti ümber olime perega Ameerikas. Tookord ei olnud veel Eimit meiega. Olid Liina ja poisid ning ka Liina ema Anne veetis meiega seal neli kuud. Täiesti unustamatu aeg. Ja mitte ainult, et Ameerika oli tore ja õppida oli hea, vaid tähtis oli just nimelt see valgus ja rahu, mida Jumal mulle – ja küllap võin ka öelda, meile – seal andis. Jumal tabab inimest üldiselt ootamatult.
Hea kolleeg Vallo Ehasalu küsis mult kord, et kas keegi on midagi leidnud, kui on otsinud. Ilmselt ei tähenda see, et otsida ei maksa, pigem seda, et Jumal võib sind lahus sinu pingutustest kätte saada. Eks minuga oli pisut nii ja naa. Valgus tuli loomulikult ootamatult, kuid ka taustsüsteem oli hästi paigas.

Kahetsus ja usk toovad valguse
Kui siin Eestis on üldjuhul ainult jooks ja töö, siis seal oli mul tõepoolest aega. Aega on aga väga vaja. Kas või juba märkamiseks. Tänane Pirita tee liiklus oli nii aeglane, et panin esimest korda tähele Aquamarine’i hotelli. Olen tuhandeid kordi sellest hoonest mööda sõitnud, kuid täna nägin seda esimest korda. Annaks Jumal, et me elust ei tormaks läbi sellise kiirusega, et elu ise jääb märkamata ja elamata. Aja olemasolu näib samuti kuuluvat imede toimumise eeltingimuste juurde. Ameerika andis mulle aja ja võimaluse lugeda Piiblit, palvetada. Ma sain oma pere ja sõpradega arutada vaimulikke asju. Kiriku keeles võiks öelda, et sain ennast läbi katsuda.
Läbikatsumine on alati ambivalentne tegevus: küllap leiame endast ka midagi head, aga väga palju leiad ikka seda, mis ei ole sugugi nii väga hea. Seda võib hinnata leebemalt või rangemalt. Leebemalt ütles mulle selle kohta üks mu hea anglikaani kolleeg Ian Stockton sellisest vahva nimega kohakesest nagu Monkwearmouth: „Oluline on vaadata, milline osa meie elust vajab lunastust.“ Rangem vaade võiks olla sõnastatud minu kalli õigeusu ülempreestri Vladimir Salipski poolt: „Alandlikkus – mis see niisugune on? See on sügav sisemine vaikus ühes kurjuse, inimeste hukkamõistmise, enese heas valguses nägemise täieliku puudumisega ning ühes kõikide oma pattude nägemisega.“ Meile ei olnud määratud selles maises elus kohtuda, kuid on olemas see osadus ja mõistmine, mille takistamiseks surmal pole mingit meelevalda.

Kristuse valguse viljad
See valgus, mis ilmus, oli täiesti ebamaise õnne ja õnnistuse kogemus. Olin tohutult rõõmus ja tänulik. Tundsin, et olen täiesti uus inimene. Mina Jumalas ja Jumal minus. Kannatus ja surm olid kadunud, neil puudus igasugune haare. Mis oli veel, oli rõõm ning selline armastuse kogemus, et tahaks kogu maailma emmata. Ega seda sõnadesse panna ei saagi, Jumal ei mahu sõnadesse. See on midagi, millest sa käid läbi ja millel on tohutu väärtus sinu jaoks. See on sind lõpuni muutnud ja teeb igatpidi võimatuks selle, et sa kuidagi selle armu unustaksid ja pöörduksid endise elu juurde täiesti tagasi. Loomulikult jääme me patuseks ja peame pidevalt oma eluga Jumala ette tulema, kuid see teisekssaamise ime on meiega kaasas. Umbes nii nagu jüngritel muutmismäel – ilmutus kestis ju vaid hetke ning valgust ei olnud enam ning mindi ka mäelt alla. Ja siiski oli see valgus alati nendega kaasas. Kristuse valgus ei jäta meid kunagi maha.

Vaba teenima
Mis veel juhtus, oli see, et me saime vabaks ka teenimise mõttes. Oli tõepoolest selline tunne nagu Jesajal, kes ütles Issandale: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ Kui olime olnud Vastseliinas – ja tõesti me armastasime seda kogudust ning kogudus meid enamgi veel –, siis me ei kujutanud ette, et tuleme sealt ühel päeval ära. Ütlesime seda ka päris avalikult välja, täiesti siiralt, et siin me oleme ja siia me jääme, niikaua kui Jumal päevi annab.
Pärast Ameerikat saime aru, et kristlane ja vaimuliku töö tegija ei või kunagi midagi sellist öelda, ta peab olema vaba, kuulama oma Issanda häält ja minema sinna, kuhu teda kutsutakse. Ja kui kutsujaks on tõesti Jumal, siis seda ka mõistetakse ja sind antaksegi vabaks. Meie Vastseliinast lahkumine oli küll kurb, natuke nagu kristlik matus, kus on leina, aga ka tröösti. Kogudus lasi meist lahti ja meie neist. Lahkusime üksteisest tänus ja kindlas teadmises, et Issand jätkab oma tööd nii Vastseliinas kui ka tuleb meiega kaasa Tallinna töödele ja teedele.
Ove Sander
(Katkend raamatust „Meie vaimulikud. Ove Sander“. Lõpp.)

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)