Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Teel 2. osa

22.08.2018 | | Rubriik: Järjejutt, Persoon kaasajast

2.

Käia oma teed üsna üksi, vaid pilk mägede poole, ning samas siiski toetuda oma kaasteelistele. Ja loomulikult ise toetada neid. Võib-olla jah, kui oleme noored ja terved ning kõik teed on ainult päikeselised, siis ehk ei igatsegi nii väga kaaslaste järele. Kui aga tuleb päevapalav, raskused ja kannatused, kui hea on siis, kui saame üheskoos minna.

Jeesus – meie alatine teekaaslane
Siit jõuame nüüd kõige olulisemani, et Kristus ise käiks meiega kaasa seda teed. Eks see ole peamiselt seesama minu ja meie jumalasuhe, millest enne rääkisin. Samas on selles mõttes või pildis mingi eriline tugevus ja kirkus. Mõtlen kahele Emmause jüngrile, kellele teelolemise ajal lähenes Jeesus.
Teame seda lugu, kuidas nende silmad olid peetud ja nad ei tundnud Jeesust ära. Siis nad käisid Talle peale: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas.“ Ja Ta jäi ning kui Ta leiba õnnistas ja murdis, siis avanesid jüngrite silmad ja nad tundsid Jeesuse ära. Pikemalt saab sellest imelisest loost lugeda Luuka evangeeliumi 24. peatükist.
Näeme, kuidas kaks inimest rändavad koos, see oli ühtaegu nii füüsiline kui ka vaimne rännutee. Jeesus tegi esimese sammu, Ta tuli nende juurde ja hakkas nendega rääkima. Jeesus tuleb täna täpselt samuti oma rahva, kiriku ja koguduste juurde ja räägib seal meiega.
Tulemus võiks ja peakski olema sama – jüngrite süda põles nende sees, nii ka meie oma, kui Jeesus räägib meiega. Tahtsid nemad ja tahame meie, et Jeesus, kellega koos on nii hea ja kindel käia, jääks meie juurde. Ja Ta jäi ja Ta jääb. Muidugi Emmause jüngrite loos Jeesus kadus nende silmist, kui nad Ta olid ära tundnud. See ei tähenda kindlasti seda, et Jumal ei jääks meie juurde. Võib-olla näitab see, et Jumal ei lase ennast kodustada, samuti märki, et ka kõige kirkama jumalakogemuse järel võib saabuda tühjus.
Kuid see tühjus on juba „täidetud, kirgas tühjus“, kus me kogeme Jumala lähedalolu isegi siis, kui meie ratsionaalselt häälestatud mina ei suuda seda kuidagi mõista. Jumal jääb oma laste teekaaslaseks igal juhul.

Tee eneseni, tee kaasinimeseni, tee Jumalani
Tee enese juurde on meil kõige vaevarikkam. Tee teisteni, maailma võitmine või kuskil maailma otsas elavatele inimestele kaasa tundmine on palju hõlpsam. Aga katsu sa ennast ära tunda ja ära võita, see on juba midagi muud! Kui tunned, et oled sellega juba hakkama saanud, siis ei lähe kaua, kui saab selgeks, et oled veel väga kaugel sellest, mida Kristus sinult ootab.
Kes arvab, et ta seisab, on juba tükk aega tagasi pikali kukkunud. Eks me oleme küll armust õiged, kuid Kristus kutsub meid ka enda järele – elama, suhtuma, tegutsema nii, nagu Tema on meile eeskuju andnud. See ongi üks elukestev ettevõtmine, Jumala ja Tema armuga üheskoos teelolemine. Sellisena on tee endani alati ka meie teekäimine Jumala poole, sest vaid Temas leiame enese lõplikult üles.
Ja samas on sellel leidmisel alati oma osa kaasinimestel, me ei ela ju isolatsioonis. Kõige selgemini tuleb see välja abielus – mees on naise kaudu ja naine mehe kaudu, eraldi neid justkui ei olekski. Jumal kasutab tihti just kedagi teist, olgu siis lähemat või kaugemat, et võiksime tõeliselt iseendani jõuda. Kõik need otsimised ja leidmised, puudutagu need siis meie vaimset teekonda Jumalaga, meid ennast, meie peret või veelgi avaramalt kaasinimesi ja Jumala kogu loomingut, on viimaks üks tervik. Vaid analüüsiks võime neid teid lahti harutada, aga eraldada neid üksteisest ei saa ega tohigi. Need eksisteerivad ja on käidavad vaid üheskoos.

Võib ka etappideks jaotada
Martin Lutheril on olnud väga huvitav teooria, ta räägib inimese eluetappidest, mille pikkus olevat seitse aastat. Ma ei suuda mäletada, kuidas ta seda seitset seletas – seletada võib ju erinevalt, arengupsühholoogiliselt näiteks –, kuid mingi tõde võib siin olla. Kui vaatan enda elule, nii palju kui seda siiani on olnud, siis mingid murrangud ja uued algused on küll number seitsme kordajatega seotud.

Eneseotsingute alguses
Noor inimene ikka otsib enda kohta päikese all. Olin läbinisti reaal, aga jõudsin ikkagi teoloogia õppimise juurde. Suurim kasvamine oli minul ja Liinal tol ajal see, et meist said pühapäevakooli õpetajad.
See oli fantastiline aeg Tartu Pauluse koguduses! Ma ei usuks seda, kui poleks ise näinud. Kõik ruumid, mis 1980-ndate teises pooles Pauluses olid ja kuhu vähegi sisse mahtus, olid inimestest tulvil. Tammur õpetas altari eest täiskasvanuid, hilisemad head ametivennad Tiit Kuusemaa ja Harry Madisson olid talle abiks.
Ove Sander
(Järgneb.)

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)