Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Teel 1. osa

15.08.2018 | | Rubriik: Järjejutt, Persoon kaasajast

ove_sander-215x320

Sarjas „Meie vaimulikud“ on kirjastuselt Gallus ilmunud kolm raamatut. Eesti Kirik avaldab katkendi 2018. a ilmunud Ove Sanderit tutvustavast raamatust. Tema mõtted ja seisukohad ärgitavad kaasa ja edasi mõtlema ning kohe kindlasti elust täiel rinnal rõõmu tundma.

1.

Teele tuleb asuda
1990-ndate teises pooles puutusin ma esimest korda kokku teede temaatikaga. Kuigi olin ilmselt juba varem kuulnud, et kristlust võib mõtestada teena – enam veel teel olemisena –, jõudsin selle nägemusvõimaluse, võib-olla isegi fenomeni teoloogilise läbimõtlemise juurde hoopis hiljem. Minu üks lemmikteolooge – piiskop Kallistos Ware – on sellest väga huvitavalt kirjutanud oma raamatus „Õigeusu tee“. Ta tsiteerib kohe alguses üht teist tuntud õigeusu teoloogi, isa Georgi Florovskit, kes ütleb, et „kirik ei anna meile süsteemi, vaid võtme; mitte Jumala linna plaani, vaid tee, mida mööda sellesse siseneda“. Ta ütleb ka, et plaan on küll vajalik, sest ilma selleta võib teelt eksida, kuid „kes uurib üksnes plaani, riskib jääda väljapoole ja tegelikult mitte midagi leida“.
Samu mõtteid on meie kirikus väljendanud armastatud hingekarjane Toomas Paul – oluline on teeleminemine ja teelolek, vahetu kogemuse kaudu antakse meile taipamist Jumala asjadest.
Lisaksin omalt poolt, et need, kes ei taha või viitsi oma seljakotti võtta ning samme seada Issanda mägede poole, ei ole hädaks ainult endale, vaid ka teistele. Teeäärsete kibedus ja kommentaarid on meile kõigile teada – ise ei tee midagi, aga sellega, kes teeb, ei ole samuti rahul.
Igal juhul võime kristlust näha teelolemisena, kus Õnnistegija Jeesus Kristus ise on meile selleks teeks, samuti sel teel vaja minevaks tõeks. Käimine tõeteel viib meid ellu. See ei ole tee vaid maise õnne juurde – kuigi Jumal kingib oma armust sedagi –, see on taevatee. Kristlikult mõtestatud tee tähendab alati teed taeva, teed igavesse ellu. Just see on tee, millel käimist ja kohalejõudmist õnnistab Kristus.

Teelolek ja päralejõudmine
Luterlikus võtmes mõistetud tee ja teelolek on natukene paradoksne. Ei ole raske aru saada, mida tähendab teelolemine kristluses – see on usus kasvamine, vaimne täiustumine, Jumalale ligemale saamine. Loogiline oleks mõelda, et see protsess jõuab lõpule, kui jõuab lõpule meie maine elu. Iseendast õige. Samas aga, olles veel teel, võime ja peamegi juba olema kohal.
Kummaline. Kui mõelda tõsisemale näitele, et lahkub keegi inimene aastates, mis kindlasti ei olnud veel suremiseks – tegelikult tee jäi ju lõpuni käimata, võimalik, et ka vaimses tähenduses –, siis me usume siiski, et see varasem lahkumine ei takistanud tal päralejõudmist taevakoju. Tee oli nagu ikkagi käidud. Eks see üks suur saladus ole, nagu Jumala riigis ikka. Luterlik kirik on ennast harjutanud mõtestama just paradokside ja vastuoksuste pingeväljas. Sellest tuleb dünaamika, edasiminek ja elu. Aga loomulikult kerge see ei ole, kuna inimene igatseb selgust, et kuidas asjad tegelikult on. Kuid sellise pretensiooniga tegelikkus on juba müstikavaldkonna teema. Sest tegelikkus viimases tähenduses on tõelisus ja tõelisus on Jumal. Jumal aga on meile haaramatu ja käsitamatu. Inimene tahab küll kõike enda käes hoida, ka Jumalat. See aga ei ole võimalik. Parimal juhul saame ise puhata Tema peopesal.

Teel üheskoos
Teel olla või seda teed käia ei saa üksi. Ei ole olemas sellist asja, et palume „minu Isa, kes Sa oled taevas“. Ikka „meie Isa“. Jumal ei lase ennast privatiseerida, Tema armastus on mõeldud kogu maailmale. Muidugi peab olema olemas see, mida me nimetame isiklikuks jumalasuhteks. Ja seda me tunnistame usutunnistuses mina-, mitte meievormis. Oluline on tervik, et need mõlemad – mina ja meie – oleksid meie teekonnal kaasas ja olemas.
Raske öelda, mis on meie praegune probleem või kuhupoole me kaldu oleme. Kui väga otse öelda, siis vist nõrga või peaaegu et olematu minasuhte poole.
Selge ju on, et kollegiaalsust või siis osadust kristlaste vahel võiks palju rohkem olla. Samuti ühiskonnas, mis tahes sootsiumis. Ja samas, kes söandaks väita, et tal on usutäius? Tuleb siis püüda Jumala abiga mõlemat, kasvada ise usus ja ühendada see usk paljude teiste usu ja lootusega.

(Järgneb.)

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)