Esileht » Online » Online artiklid »

Teekond toomkiriku altari tippu. Röntgeniga läbivalgustatud altarisein paljastas oma sisemise ilu ja peensused

10.10.2017 | | Rubriik: Online artiklid

Õige pea jõuab lõpule Tallinna toomkiriku altari konserveerimine. Eesti Päevalehel oli võimalik ronida mööda tellinguid 11 meetri kõrgusele altari tippu ning altariseina kujude ja detailidega lähedalt tõtt vaadata.

„Kui me hakkasime selle altari küsimust siin kirikus arutama, polnud küsimus selles, kuidas me seda teeme, vaid mille jaoks me seda teeme. Nähtavat saab jutustada binaarsete optsioonide kaudu – üks tingib teise olemasolu. Nii nagu on argipäevad, on ka pühapäevad. Need, mis on tavalised, näitavad seda, et on olemas ka ebatavalist. Kirikusse sisenedes astud argisest rütmist pühasse rütmi. Kui on olemas midagi lõplikku, mõõdetavat ja kaalutlevat, et seletada, kuidas midagi on tehtud, siis peab olema ka selle vastand. Me suudame teaduslikke asju põhjendada, aga kirik ei küsi, milleks asjad on tehtud, vaid mille jaoks,” alustab toomkiriku koguduse õpetaja Arho Tuhkru sissejuhatust eelseisvale teekonnale.

Eesti barokiajastu andekaima puunikerdaja Christian Ackermanni 1696. aastal loodud 11 meetri kõrgune altarisein on ääristatud tellingutega. See ei ole tavaline metallist moodustis, vaid altari tippu viivad tellingud, mille on loonud Eesti kunstiakadeemia koostöös kunstimuuseumi ja toomkogudusega. Kunstiakadeemia sisearhitektuuri ja disaini tudengid veetsid mitu päeva arutledes, mis eesmärki tellingud kirikus täidavad ja milline oleks esteetiliselt parim lahendus. Tulemus sai kunstiliselt sedavõrd nauditav, et neile, kes esimest korda toomkirikusse satuvad, ei saa pahaks panna, kui nad ekslikult arvavad, et need kuuluvadki altari juurde.

„Altarit on 160 aastat tagasi ümber ehitatud ning rõhuasetused ja visuaalne arusaam on aja jooksul muutunud. Kui barokiajastul oli kõik lopsakalt värvikirev ning toonased ilumustrid ja esteetika teistsugune, siis kajastus see ka altariseinal. See oli väga värviline, kujud olid kirevad, kuid aja jooksul ilu ja soliidsuse kontseptsioon teisenes,” selgitab Tuhkru.

Altari röntgenipildid

1866. aastaks oli tekkinud arusaam, et luterlus ei pea kõike puust ja punaseks ette tegema ning inimesele piisab vihjest, kuidas elada meelepärast elu – mis on õige ja hea. Seetõttu värviti ka värvilised skulptuurid kahkja värviga üle, et see viitaks toonasel ajal õilsamaks peetud materjalile marmorile.

Edasi loe Eesti Päevalehest.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)