Teekond tõelise eluni on pikk

Vennad, ma ei taha, et teil jääks teadmata, et kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere ja kõik ristiti Moosesesse pilves ja meres, ja kõik sõid sama vaimulikku rooga ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus. Kuid enamik neist ei olnud Jumalale meelepärased ning nad löödi maha kõrbes. Need lood on saanud meile näiteiks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad himustasid.  1Kr 10:1–6

Iisraeli rahva lahkumine Egiptusest ja rännak tõotatud maale on eelkuju teekonnale kaduvast maailmast Jumala riiki. Sarnasusi on ridamisi. Näiteks Jumala igapäevane ligiolu ja kaitse teekonna algusest lõpuni, mida juudid nägid lausa füüsiliselt, pilve kujul ning Kirikule on antud Jumala Vaimuna. Minek läbi mere, mille veed jagunesid kahte lehte, et lasta läbi juudid, kuid hukutada neid taga ajavad vaenlased, on viide ristimisele, milles ristitu saab puhtaks patust. 

Juutide teekonna alustamine söömaajaga, milleks veristati lambatall, mille verega märgistati kodu uks, et surmaingel jätaks koja puutumata, viitab Kristusele kui Jumala Tallele, kelle ihu on eluandev roog ning veri otsekui märk huultel tunnistuseks igavesest elust. 

Kristusele kui tõelisele roale ja joogile viitavad ka kõrberännakul igapäevaseks teemoonaks olnud manna ning kaljust joogiks saadud värskendav vesi. Juudi pärimus räägib – Piiblist me seda nii selgesõnaliselt ei leia –, et rändava rahvaga liikus kaasa suur ümar kaljurahn. Paulus selgitab, millega tegemist, „nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus“. 

Nii nagu juudid käisid Moosese juhtimisel, ei kõnni Kirik mitte isepäi, vaid Kristuse, hea Karjase juhatusel. Nii nagu Mooses andis Jumala rahvale käsud, õpetab ka Kristus oma Kirikut käskude, õpetussõnade ja manitsustega. Sarnasusi võib leida veel ja veel.

Kahjuks ei piirdu sarnasused täiusliku Jumala ligioluga, ka rändav rahvas omas n-ö täiuslikku komplekti puudusi. Paulus loetleb korintlastele kiusatusi, millega juutide usk kõrbeteekonnal proovile pandi: ebajumalateenistus, kõlvatus, Jumala kiusamine, nurisemine (vrd 1Kr 10:7–10). 

Juutide teekond läbi kõrbe, mis oleks võinud piirduda paari kuuga, kestis nelikümmend aastat. Asi ei olnud mitte ainult ühelt maalt teise siirdumises ning orjapõlve asendamises vabadusega. Muutust, uuekssaamist vajas selle rahva süda ning taoline muutus ei sünni üleöö. Ega meiega ole teisiti. Teekond elu tõsiseks muutumiseks mitte ainult ei või kesta, vaid kestabki paari kuu asemel aastakümneid.

Tagantjärele võime imestada, kuidas sai iisraellaste usk kõikuda, kui nad olid näinud niivõrd suuri Jumala imesid ning pidid igapäevaselt tajuma Jumala ligiolu. Aga selline inimene juba kord on. Nähes üht imet, nõuab ta juba järgmist ja suuremat. Saades iga päev abi, hakkab ta pidama seda endastmõistetavaks ning pikapeale isegi tüdineb sellest. 

Meenutagem kasvõi mannat, millega Jumal oma rahvast toitis. Alguses, kui kõht oli tühi, oli see imehea. Aga kui sama toitu pidi sööma aastaid … Meil on meeles kala, mida me sõime Egiptuses muidu, kurgid, melonid, laugud, sibulad ja küüslaugud. Aga nüüd kuivetub meie hing, ei ole enam midagi kõigest sellest. Meie silme ees on ainult see manna! (4Ms 11:5–6), nurisesid iisraellased.

Millal meil tuleb selliste asjadega rinda pista? Oodake veidi. Juutide teel vabadusse ei jäänud kiusatused pelgalt võimaluseks, neist said tegelikud langemised.

Juutide langemistest rääkides ei taha Paulus neid osatada, et vaadake, millised nad olid. Ta hoiatab, et mitte ainult korintlastega, meie endiga võib minna samamoodi: Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp. Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks! (1Kr 10:11–12)

Ometigi ei saa me süüdistada Jumalat, et ta paneb enda omadele liiga rasked koormad. Paulus ütleb: Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda. (1Kr 10:13)

Meie ootused ja palved võivad Jumalalt oodata suuri asju. Tema aga võtab vähese ning jagab seda nõnda, et sellest saab rohkem kui küll. Kõrbes nälgijatele andis ta süüa mannat. Tänane evangeelium räägib meile, kuidas Tibeeriase järve ääres olevate tuhandete toitmiseks ei olnud vaja kahtsada teenarit, vaid mõnda leiba ja kalakest.

Viimselt viis juudid – ja viib ka meid – rännakul sihile Jumala ustavus. Meie langemiste katsumused õpetavad meile, et sellel teekonnal sõltume me kõiges Jumalast – inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust (vrd 5Ms 8:3).

 

 

 

 

Illimar Toomet, 

Märjamaa koguduse õpetaja