Teekond meeleselguse suunas

Elame ja hingame paastuajas. See on eriline aeg, mil saame mõtiskleda, mis on takistused, mis juhivad meid Jumalast eemale. Ehk ka miks inimene on selline, nagu ta on, ja kas see peabki nii jääma. Üks teemadest, millele keskenduda võiks, on kiusatused. Iiri kirjanik Oscar Wilde on ütelnud, et ainuke tee kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda. Vanakreeka keeles on kiusatuse kohta kasutatavat sõna skandalon võimalik tõlkida ka kui ’komistuskivi’, ’pahandus’, ’lõks’, ’püünis’. Seega on tegu millegagi, mis tekitab seisaku, paneb komistama ja Wilde’i määratlus ei sobi sellesse konteksti. Ta ei ühti kristliku arusaamaga.

Kuidas kiusatuste teema suhestub paastuga?Luterlikus kirikus pole selgeid reegleid, kuidas paastuda. Siiski ei oska ma märgata pühakirjas ihu ja vaimu vastandamist. Seega, et paastuda, peab tervel täiskasvanud inimesel olema kaasatud ka keha. Kristlik paast, milles on ka toidupiirangud, pole selleks, et kaalust maha võtta, vaid et selle ajal toimuks meie jumalasuhte uuenemine. Paast on sajandeid läbiproovitud vahend, mis tervendab nii ihu kui ka hinge, saades selliselt sisemise puhastumise teeks, mis avab meid Jumalale ja annab meeleselgust.

Kirikuisa Athanasius on kirjutanud, et me pühitseme paastudes oma keha ehk paastu abil saab me ihust tõeline Püha Vaimu tempel. Meie ihu avaneb Jumala Vaimule. Inimene ei kuulu Jumalale mitte ainult vaimu ja hingega, vaid kogu ihuga. Me lihtsalt ei oma keha, vaid me oleme keha. Kui tahame end Jumalale avada, peame alustama kehast. Selline terviklik paast asetab meid Jumala kohalolekusse.

Lisaksin, et see paneb ka otsa vaatama sellele, mis meie elus ja südames toimub. Meis kõigis on – vähemasti võin seda enese kohta ütelda – sisemist tühjust, rahulolematust, hirme, ärevust, üksildust ja nimetatute erinevaid nüansse ehk tumedust. Tihti ei taha me kõigele sellele otsa vaadata, põgeneme kiiresse ellu või asendustegevustesse. Paastu ajal endale piiranguid seades avaneb täiesti unikaalne võimalus pöörata pilk teisale kui tavaliselt, oma kiusatustele otsa vaadata ja analüüsida, mis on see, mis juhib meid Jumalast eemale.

Vahel kutsutakse üles pidama unenägude päevikut või tänu päevikut. Selle paastuaja alguses tekkis mul mõte, et võiks pidada kiusatuste päevikut eesmärgiga end paremini tundma õppida. Olen veendunud, et uuenemine algab endale täiesti ausalt otsa vaatamisest, eneseanalüüsist, korduvate käitumis- ja mõttemustrite märkamisest. Kui seda teeme, siis teame, millega silmitsi seisame, mis on meie püünised, meie komistuskivid. Paastuajal saame oma püünised igaüks eraldi, aga ka koos Jumala ette panna ja paluda, et ta vabastaks meid nendest. Tekkinud vaba ruumi saame täita valguse ja armastusega, mis on peegeldus kõigest sellest, mida Jumala Poeg siia maailma tõi ja toob.

Kätlin Liimets