Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Teejuht raamatute raamatu sügavustesse

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /

2.
Urmas Nõmmiku ja Randar Tasmuthi raamat «Sissejuhatus eksegeetikasse»
on suurepärane teejuht sellesse valdkonda ja ma soovitan seda raamatut
mitte ainult oma ametivendadele, kelle töö eeldab pidevat
piiblitekstide eksegeesi, vaid kõigile, kes tahavad uurida Jumala Sõna.
Et huvilistel oleks selgem pilt, mida see raamat sisaldab ja mis on
ajaloolis-kriitiline meetod, annan ma sellest lühikese ülevaate koos
näidetega.Tekstikriitika
Piibli tekstikriitika püüab tuhandete meie ajani säilinud käsikirjade võrdlemise teel taastada tekstikuju (lugemisviisi), mis on võimalikult lähedane Piibli algtekstile. Ta jagab piibliraamatute käsikirjad nende vanust arvestades erinevatesse rühmadesse, millest kõige vanema rühma moodustavad papüürused (vanimad neist on pärit 2. sajandist). Kehtib põhimõte, et sõnastus, mida toetavad vanimad käsikirjad, on tõenäoliselt kõige lähedasem algsele, kuid alati ei pruugi see nõnda olla. Vahel võib olla algtekstile lähedasem lugemisviis säilinud hoopis mõnes hilisemas käsikirjas, mille aluseks on mõni vanem käsikiri, mida enam pole.
See, et mingit sõnastust toetab erakordselt suur hulk käsikirju, pole iseenesest veel argument, et see sõnastus on algne või sellele lähedane – määrav on, kui kaalukad (s.t vanad) käsikirjad ühte või teist lugemisviisi toetavad. Sõnastust, mida toetavad kõige kaalukamad käsikirjad, tuleb edasi uurida keeleliste ja sisuliste kriteeriumide alusel. Uuritakse teksti grammatikat, leksikat ning analüüsitava kirjakoha ajaloolist ja teoloogilist konteksti.
Uurimise käigus on kujunenud välja ka hulk reegleid, mille põhjal püütakse välja selgitada, milline sõnastus on algsem. Näiteks: lühem lugemisviis on algsem. On usutavam, et algselt lühemat teksti on tagantjärele laiendatud, kui et algselt pikemat teksti on hiljem lühendatud. Laiendusi on tehtud selleks, et teksti seletada. Näiteks loeme Jh 7:39: «Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad».
Mõningaid käsikirjade ümberkirjutajaid häiris, et siin ei ole öeldud, mis Vaimust on juttu, seepärast lisati osasse käsikirjadesse täpsustus «Püha Vaimu kohta». Sisuliselt on siin seda kindlasti ka mõeldud, kuid et sellist lugemisviisi ei toeta enamik vanemaid ja kaalukamaid käsikirju, ei kuulu sõna «Püha» algteksti.
Või teine reegel: algteksti ei esinda tekst, mis ei ole kooskõlas kontekstiga. Klassikaline näide konteksti sobimatu lisanduse kohta on nn abielurikkuja perikoop Johannese evangeeliumis (Jh 7:53–8:11). See esineb küll enamikus käsikirjades, ent katkestab teksti terviklikkuse, sest 8:12 liitub hõlpsasti 7:52-le ning 8:11 ja 8:12 vahele on tekkinud pinge. Seepärast on ilmne, et perikoop ei kuulunud algselt Johannese evangeeliumisse, mis aga ei tähenda, et ta ei ole «autentne».
Kirjanduskriitika
Erilist tähelepanu pöörab kirjanduskriitika allikatele, mida piibliraamatute autorid on kasutanud, ning püüab välja selgitada erinevate teoste vahel valitsevaid kirjanduslikke sõltuvusvahekordi.
Klassikaline näide kirjanduskriitikast on nn kahe allika teooria, mis on tekkinud kolme sünoptilise evangeeliumi (s.t Markuse, Luuka ja Matteuse evangeeliumi) võrdlemise tulemusena. Neis evangeeliumides on palju kokkulangevusi, aga ka erinevusi, ning kahe allika teooria seletab neid nii, et Matteus ja Luukas on kasutanud (lisaks ainult neile teadaolevatele pärimustele) oma evangeeliumide allikatena Markuse evangeeliumi (mis on neljast evangeeliumist kõige vanem) ja veel ühte ühist, kuid mittesäilinud allikat, mis sisaldas peamiselt Jeesuse sõnu ning mida tähistatakse nimetusega allikas Q (sks Quelle – allikas). See teooria seletab erinevate evangeeliumide vahel valitsevat kirjanduslikku sõltuvust.
Vormilugu
Uues Testamendis on esindatud neli kirjanduslikku žanrit: evangeelium, apostlite tegude raamat, kiri ja apokalüps ehk ilmutusraamat. Kaks esimest neist on ristiusule eriomased, kolmas on üldlevinud ja neljas laenatud juutlusest. Kuid kõigisse neisse žanritesse kuuluvad teosed sisaldavad veel omakorda väiksemaid kirjanduslikke üksusi – vorme ja vormeleid, nagu seda on näiteks jutustused Jeesuse elust, Tema ütlused, mida on omakorda jagatud erinevatesse liikidesse (käsusõnad, prohvetlikud ja apokalüptilised sõnad, tähendamissõnad), laulud (nagu näiteks Fl 2:6–11, Kl 1:15–20, Ef 1:3–14), usutunnistused (nt 1Kr 15:3–5, Rm 1:3–4, 1Pt 1:18–21), manitsevad ehk pareneetilised tekstid (nt vooruste ja pahede kataloogid Pauluse kirjades) jne.
Enne kui algkristlased hakkasid koostama kirjanduslikke tekste, anti õpetust edasi suuliselt erinevate vormide kaudu. Vormilugu püüab neid vorme kirjapandud tekstidest eristada, analüüsib neid, püüab selgitada, millised pärimused on mõjutanud nende tekkimist ning katsub viimaks vastata ka küsimusele, milline on olnud ühe või teise vormi Sitz im Leben (sks koht elus), s.t funktsioon, mida üks või teine vorm algkristluse ajaloos on täitnud. Selliseks «kohaks elus» võib olla näiteks jumalateenistus või katehhees, s.t vastpöördunute õpetamine ja ettevalmistamine ristimiseks.
Redaktsioonilugu
Ajaloolis-kriitilise piibliuurimise viimaseks tööetapiks on tekstide redaktsiooniloo uurimine. Sedagi saab hästi illustreerida evangeeliumide näitel. Evangeeliumide vormilooline uurimine on tõestanud, et Jeesuse kohta käivat pärimust edastati algselt üksikute sõnade või lugude kaupa. Raam, mis neid üksikuid sõnu ja lugusid evangeeliumides ühendab, on sekundaarne ning paigutatud nende ümber üsna lõdvalt.
Evangeeliumide redaktsioonilooline uurimine vaatleb redaktsioonilisi võtteid, mille abil evangelistid on koondanud ja korrastanud pärimust. Olgu neist võtetest toodud kaks näidet. Üheks redaktsiooniliseks võtteks, mida me evangeeliumides kohtame, on teoloogiliste tõlgenduste lisamine juba olemasolevasse pärimusse. Mõnikord võib esimesel pilgul väga väikegi muudatus jutustada selles suhtes väga palju.
Leevi kutsumisest jutustades on Luukas lisanud Markuse jutustusele (Mk 2:14) sõnad «ja ta jättis kõik maha» (Lk 5:28), mis toob taas esile ka muidu Luuka juures märgatava vaesuseideaali (vrd nt Lk 5:11; 14:33; 18:22, 28). Teoloogiliste tõlgenduste kaudu toovad evangelistid esile oma usukäsitluse. Redaktsiooniline võte on ka geograafiliste vihjete kasutamine redaktori oma rõhuasetuste esiletoomiseks.
Nii viis Matteus suure Jeesuse kõnedekogumiku, mäejutluse (Mt 5–7) seosesse Jeesuse asumisega mäele. Luuka järgi peab Jeesus seevastu analoogilise kõne tasasel maal (nn tasandiku- ehk väljajutlus Lk 6:17 jj). Mägi esineb Matteusel ka muidu ilmutuse paigana (nagu Vanas Testamendiski), nii et selle motiivi kasutamisel on siin kindlasti teoloogiline «tagamõte».
Uuemad meetodid
Urmas Nõmmik ja Randar Tasmuth annavad oma õpikus lühiülevaate ka uuematest eksegeetikameetoditest nagu narratiivikriitika, retooriline meetod ja mitmesugused sotsioloogilised meetodid, kuid nad rõhutavad, et need ei saa asendada nelja eespool kirjeldatud klassikalist meetodit. Seepärast peab nende meetodite põhjalik tundmaõppimine jääma ka edaspidi oluliseks osaks kirikuõpetajate ettevalmistamisel. 

Jaan Lahe,
teoloog