Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Teejuht Ilmutusraamatu sõnumi juurde

08.03.2017 | | Rubriik: Kultuurielu

Peeter Roosimaa oma raamatuga.Liina Raudvassar

Tartu ülikooli emeriitdotsent Peeter Roosimaa on avaldanud Allika kirjastuse vahendusel uue õppekirjandusliku raamatu „Johannese ilmutus. Kuidas seda tõlgendada“ (2016).

Esiletõstmist väärib asjaolu, et tegemist on lihtsa ja käepärase abivahendiga tavalisele kristlasele, mis aitab aru saada selle vaimulikust sõnumist meie aja jaoks.

Eesti keeles on Ilmutusraamatu kohta kirjandust varemgi ilmunud. Miks otsustasite veel ühe raamatu sel teemal kirjutada?
Peeter Roosimaa: Selle taga on minu aastakümnete pikkune töö. Lugesin omal ajal ka Ilmutusraamatu kohta valikkursust, nii et see uurimistöö seostus suuresti ülikoolis töötamisega. Mõned aastad tagasi oli mul preester Vello Saloga juttu ja tema ütles, et eesti keeles on minevikus mõned tööd kirjutatud Ilmutusraamatu kohta, võiks olla ka midagi uuemat. Siis ma mõtlesin, et mul on need head materjalid juba olemas, palju tööd tehtud. Mõned aastad nägin veel vaeva, kirjutasin käsikirja päris mitu korda ümber, parandasin ja parandasin, et saada seda lihtsaks, tavalugejale sobivaks.
Kui käsikiri oli juba toimetusse ära antud, sain korraga teada, et ka sõber Arne Hiob kirjutab selle kohta. Siis mõtlesin, et olgu peale. Tema kirjutab kindlasti teisest seisukohast, rohkem nende kohtadega seotult. Tema raamatud on nagu teoloogilise kallakuga reisikirjeldused.

Ilmutusraamat on keeruline lugemisvara. Seal on palju asju, millest on oht valesti aru saada. Miks oleks kristlastel siiski oluline seda raamatut lugeda?
Keeruline küll, aga kui selle süsteemist aru saada … Minule avanes see siis, kui taipasin Ilmutusraamatu ülesehitust, tema struktuuri. Väga palju aitas ka seos Vana Testamendiga. Kui olin mõned korrad Vana Testamendi ka selle seisukoha poolest läbi lugenud, et näha seoseid Ilmutusraamatuga, siis seda ilmekamaks Ilmutusraamat muutus. Teades ka I sajandi Rooma impeeriumi olustikku ja sündmusi – paljud pildid ja sümbolid on ju sealt pärit –, hakkas ta minuga täitsa hästi rääkima. Ta muutus minu jaoks julgustavaks hingehoidlikuks sõnumiks, mis ei seostu mitte niivõrd maailmalõpuga, vaid olevikuga esimesel, teisel ja kolmandal sajandil ning praegusel ajal ka.
Viimase kümne aastaga olen tähele pannud küll, kuidas paljud minu jaoks mõistatuslikud kujundid ja sümbolid sealt hakkavad täituma. Kasvõi kiibistamise motiiv, mida võib sealt leida. Või siis mõeldes sõjamasinatele. Saksamaal oli mul võimalik näha üle lendamas üht lahingukopterit. Siis ma vaatasin, et mõneti tõesti nagu skorpion, justnagu käpad oleks ja saba vehib taga. Võimalik, et Johannes mingeid selliseid asju nägi, aga tal polnud vahendeid, kuidas seda väljendada. Ja siis ta võttis loodusest, mida kõige parema arvas olevat.
Minu jaoks on see hea, julgustav raamat. Igasugustesse detailidesse ja paljudesse spekulatsioonidesse ei peagi vaatama. Detailid ei ole tähtsad, vaid tervikpildid ja kogu süsteem.

Küllap on ka õpetlaste seas erinevaid arvamusi, kuidas Ilmutusraamatule läheneda.
Kui ma paraja hunniku erinevaid kommentaare ette võtsin, vaatasin just põhiliselt seda metoodikat, kuidas keegi lähenes. Minu kunagine mentor Adolf Pohl [õpingute ajast kunagises Saksa DV Buckowi teoloogilises seminaris – toim.] oli mulle selle poolest väga tähtis, et ta soovitas süveneda Ilmutusraamatusse kui tervikusse. See ei ole mitte juhuslikult kirja pandud.
Kui olin õppinud ka antiik­aja raamatute ülesehitust, aitas see mul struktuurist aru saada. Siis kirjutati suurtähed üksteise kõrvale, ilma sõnavahede ja kirjavahemärkideta. Ja siiski on olemas teatud fraasid ning mitmesugused muud stiilivõtted, mis aitasid liigendada. Kui ma seda hakkasin Ilmutusraamatus ära tabama – ka paljud kasutatud arvud on selle liigendamisega seotud –, siis see muutus minu jaoks huvitavaks.
Adolf Pohl suunas ka tähelepanu just Vanale Testamendile. Olen Vana Testamendi mitu korda läbi lugenud ka just Ilmutusraamatu seisukohast vaadates ja see klapib, annab usaldusväärsuse. Nõnda siis kujundasin ka endale teatud kriteeriumid, mida arvestan tõlgendamisel, millest ma üle ei astu.
Ilmutusraamat ei too minu arvates mingit uut õpetust sisse, mida Piiblis juba ei oleks. Rõhuasetused – see on tõsi. Aga midagi põhimõtteliselt, õndsuslooliselt uut ei too. Side Vana Testamendiga on niivõrd selge ja jõuline. See aitas mul ka filtreerida, milliseid teoseid ma kasutan, milliseid osaliselt kasutan, ja neid teoseid ka, mis mõnes, eriti tolle ajastulooga seotud küsimuses on väga head, aga tervikkontseptsioonilt mitte niivõrd.

Kirjutate raamatus, et Ilmutusraamat on teie jaoks saanud õnnistusrikkaks ja hingekosutavaks teoseks. Mida sellega silmas peate?
Kui vaadata praegust maailma tervikuna, siis need sündmused, mis juhtuvad, ei ole väga julgustavad. Kui mõelda ka statistikale, kui palju kristlased – päris kristlased – oma usu pärast kannatavad. Eris­tada tuleb kristlasi Uue Testamendi mõttes ning lihtsalt nime ja poliitika mõttes, need on kaks täitsa iseasja.
Praegu ikkagi väga palju tapetakse kristlasi ja ka Euroopa riigid muutuvad aina vae­nulikumaks tõelise kristluse suhtes. Kuhu see kõik viib? On näha, kuhu see viib. Jeesus kirjeldas ka kunagi jüngritega rääkides tulevasi hädasid: „Aga ma olen teile seda ütelnud, ärge kohkuge selle pärast.“ Selles mõttes on Ilmutusraamat täitsa tore.
Nii hea kui halb peab küpsema, aga lõppude lõpuks on ikkagi võim Kristuse käes. Tema ütleb lõpuks viimse sõna. Ja kui asjad on kõik küpsed, siis neil, kes oma elu seovad Kristusega, usaldavad teda, või kes ei ole Kristusest midagi kuulnud, aga on oma elus südametunnistuse järgi toiminud, inimlikud olnud nii-öelda selles heas mõttes, neil on tulevikku.
Muidu on inimlikkuse põhitunnus olnud tapmine, sõjad, see on inimajaloos kõige läbivam teema. Aga nende jaoks, kes on olnud inimlikud heas mõttes ja Kristuse koguduse jaoks, on tulevik Jumala hea riik.
Rain Soosaar

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)