Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Teeb oma tööd suure pühendumuse ja järjekindlusega

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Sõbralik meel ja hea meeskonnatöö on Peetelis hinnatud. Mati Sinisaar koos staažika kasvataja Aldona Piõkaitega.  Tiiu Pikkur

Mati Sinisaar (50) on kindel, et ühel päeval saab Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse noortemaja valmis niikuinii. Pikaaegne Peeteli koguduse juhatuse esimees ja tänavalaste abistamisele pühendunud mees on oma elus kogenud nii tõuse kui mõõnu.

Peeteli kogudus ja sotsiaalkeskus elavad ühe katuse all ja neid lahutada on võimatu. «Sünergia tekib ühise töö tulemusena.» Oma tööst rääkides rõhutab Mati, et see on meeskonnatöö, kus igal on oma roll. Ta on just kirjutanud kirja Põhja-Tallinna linnaosavalitsusele, et saada lõplik kooskõlastus noortekodu ehituse alustamiseks. Seda maja on oodatud juba kümme aastat.
«Kui me alustasime hoone planeerimisega, saime palju nõu Taani ja Soome kristlikelt keskustelt. Öeldi, et ega meil kerge olema saa, läheb 10–15 aastat, enne kui ühiskond mõistab, mida me tahame teha.» Märtsis täitubki 15 aastat sellest, kui Peetelis hakati tänavalastega tegelema. Loodan, et nüüd ka juba mõistetakse, et see, kuidas meie lapsi aitame, töötab.»

Raha ei toonud õnne
Mati on elupõline nõmmelane, Hiiu põhikooli järel õppis kutsekoolis elektrikuks. Siis võeti ajateenistusse. «See oli väga väärtuslik elukool. Teenisin enamiku aega Murmanski lähedal, teisi eestlasi seal polnud. Vene keele oskus pärineb kõik sealt ja seda läheb mul kogu aeg vaja. Õppisin mõistma ka vene inimest.» Edasi töötas kodumasinate parandajana ja pikka aega autoelektrikuna. 
Üheksakümnendate alguses tahtis Mati nagu paljud teisedki ruttu rikkaks saada. «Mõtlesin, et hakkan ettevõtlusega tegelema. Sai tegeldud kõigega, mis raha sisse tõi. Küll lahkuva Vene sõjaväega äri aetud, küll Vene põllumajandustehnikat müüdud. Ja mitte alati ei olnud see kõik päris legaalne äri. Ma arvasin, et kui palju raha teenin, siis saan õnnelikuks.»
Raha tuli ja väliselt vaadates läks ju väga hästi. Kuid mida rohkem raha tuli, seda õnnetumaks Mati sai. «Lõpuks ma ei tahtnud enam nii edasi elada, kuid ei saanud sellest ringist välja ka. Asi läks nii hulluks, et mul kadus igasugune eluisu ära.» 
Mati vanemad olid kirikuinimesed ja Piibel on kodus alati olnud. Mati oli hinnanud seda kui ajalooraamatut. «Aga kui ma oma eluga ikka väga ummikus olin, hakkasin Piiblit lugema. Ja see sõnum oli hoopis teine, Jeesuse sõnum otse voogas minu sisse. Kõik, mida ma valesti olin teinud ja kuidas peaks tegema, oli Piiblis kirjas. Kuid ma olin veendunud, et inimestele saab küll andeks antud, aga mina olen nii palju pattu teinud, et andeks ei saa.»  

Sõnad selgusid
Oli 1996. aasta november, elu mõte oli lõplikult kadunud. «Otsustasin veel enne siit ilmast lahkumist Jumalalt andestust paluda. Kui ma põlvitasin ja ütlesin, et Jeesus Kristus, Jumala poeg, palun anna mulle andeks, siis sel hetkel läks silme ees kõik korraga pimedaks. Kui silmad avasin, siis olin täiesti uus mees. Kõik häbi, hirm ja sundmõtted, mis mind pool aastat olid valitsenud, olid äkki kadunud. See oli andeksandmine. Mind valdas kirjeldamatu tänu ja rõõm.»
Mati püüdis jätkata endist ärimeheelu, ent taas hakkas kõik ummikusse jooksma. Kord Pärnust koju sõites tundis ta end halvasti, peatas auto ja proovis Piiblist abi leida, aga sõnad olid tühjad. Läks metsa alla ja palvetas kaua. Võttis siis uuesti Piibli kätte ja äkki hakkasid sõnad selguma.
«Mind valdas uuesti suur tänu ja rõõm. Sain aru, et olen minemas sinna, kus olin juba kord olnud. Ütlesin oma ärisuhted üles.»
Edasi viis elu teda kokku Avo Üprusega. «Ma vajasin kedagi, kellega rääkida. Avo oli ainus, kellest ma olin midagi kuulnud, tema esinemisi näinud ja artikleid lugenud. Esimene kohtumine venis üsna pikaks, rääkisime mõlemad, mida elus kogenud olime. Avo küsis mult, kas ma tahan näha, milline elu Eestis tegelikult võib olla. Ta võttis mu kaasa Ämari vanglasse, Kaagvere erikooli ja Tartu Kristlikku Kodusse. Ma ei uskunud, et keegi nii võib elada. Seni arvasin, et Eestis elavad kõik hästi.»
Avo rääkis kodanikuvastutusest, et kiriku ülesanne on hättasattunuid aidata, ja soovist Peeteli kirik taas üles ehitada. «Avo veendumus suutis ka mind sütitada ja olen siiani Peetelisse jäänud.» Mati ütleb, et kindlasti oli ta perel, eriti abikaasal, raske tema elu keerdkäikudega kaasas käia. «Kuid abikaasa on mind mõistnud ja minu otsuste ainuvõimalikkusest aru saanud. Ma pole kordagi kahetsenud ja tänan iga päev Jumalat, et sain uue võimaluse elada.»
Tiiu Pikkur

Teised temast
Peeteli koguduse õpetaja Avo Üprus:
Mati on hämmastavalt õpivõimeline ja eesmärgikindel. Ta on ka selline, keda näib olevat kerge rünnata, aga – oh imet – rünnakud ei anna tulemusi. Ta ajab ikka oma joont edasi ja alles pika aja jooksul hakkab see moodustama arusaadavamat kujundit. Alles siis saavad ründajad aru, et ründealus oli väär.
Ma olen ikka öelnud, et ta on kirikliku erinoorsootöö sisuline algataja ning lipulaev. Muidugi on midagi tehtud ka enne seda päeva, mil me Matiga esimest korda Kaagvere erikooli sõitsime – oli vist 1996 –, aga keegi pole teinud otsivat tänavatööd sellise pühendumuse ja järjekindlusega ega saavutanud sellist tulemust. Tänavatöö vundamendile, isiklikele usalduslikele suhetele tänaval aega veetnud ja sageli juba väga noorena sõltuvusse langenud lastega, on Mati ehitanud nii institutsionaalse pikaajalise hoolduse kui toetava peretöö mudeli. Selles mudelis on esikohal lapse huvid, tema hariduslikud vajadused, sotsiaalsed oskused ja toimetulek kuritegudeta.
Mati on meeskonnainimene, ta ei ole jõuliselt juhtiv ja korraldusi jagav. Ja tema meeskond on aastatega välja kujunenud ning sama pühendunud. Kuigi Peeteli kogudus ja sotsiaalkeskus teineteist täiendava tandemina vastavad kogukonna vajadustele ühes kindlas nišis, on tegemist avatud ja sotsiaalselt tundliku tervikliku kogukonnaga. Me hoiame üksteist ja ei unusta ka aastate eest oluliselt panustanud inimesi.
Usuliselt on Mati avatud ja siiras, enam madal- kui kõrgkiriklik. Meie partnerite hulka kuuluvad erinevate konfessioonide kogudused, ordud ja vabaühendused, see tähendab, et Peeteli kogudus ning selle juhatuse esimees Mati Sinisaar on oikumeenilise suhtumisega võitnud paljude usalduse.

Mati Sinisaar
Sündinud 9.07.1961 Tallinnas
Peeteli koguduse liige 1997. aastast
Koguduse juhatuse esimees 1998. aastast
Tuli Peetelisse tööle 1999
Sotsiaalkeskuse direktor alates 2000
Lõpetanud Tallinna pedagoogilise seminari sotsiaaltöö erialal 2011
Abikaasa Merle on portselanimaalija
Tütar Stina-Johanna, poeg Sten-Martin, kasutütar Ave
Vanaisa Ave pojale Simonile