Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Tee tagasi koju

10.09.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Kunagi pärast Anton Nigovi «Harjutuste» ilmumist mainis Tõnu Õnnepalu, et nüüd ta teab, mismoodi ja mida tegelikult tahaks kirjutada. Kuue aasta korje on nüüd lugejal käes.

«Flandria päevik» tähendab kirjeldusterohkete peensusteni üles kõik seosed, muljed ja tunded, mis minategelasel mõne päevasündmuse või öise unenäoga (kella kolme aegu) üles kerkivad. Ühest küljest on ehk tegu kohustusega – kui kirjanik saadetakse stipendiumi toel Belgiasse Vollezelesse Villa Helleboschi 40 päevaks, et kirjutada, siis peaks ju midagi ometi olema ette näidata.
Teisalt on Vollezele suurepärane raam – nelikümmend päeva võõral maal, teises keskkonnas, mille konkreetseid pisisündmusi ja üksikasju annabki teravalt Eestiga võrrelda, need on raamatus eriti huvitavad kohad. Usutavasti nii neile, kes pole Flandrias olnud, kui ka pöökide, maarjakabelite, asfalteeritud, sumedate lampidega ääristatud rattateede ja sealsete kaminatega tuttavaile, kes maitsnud Eesti kontekstist erinevaid veine, küülikupraadi sinepiseemnetega ning frititud pirne ja kreembrüleed, vestelnud kirjus rahvusvahelises seltskonnas säravalt teemal «kuidas teil ja kuidas meil».
Flandria, vaid väljajoonistuva raam
Kujutis selles on mitmekihiline, vanade meistrite töödele kohane: kui süvenenult vaatad, siis loovad kohati kattuvad detailid selles mitu plaani. Raamatus eristub visuaalseltki, erinevas kirjas, lugu Järva vanema pojast, kes 13. sajandil ristimeeste poolt pantvangiks viidi ja Flandrias mungana surigi. Tõsilugu? Vabalt võib olla, ehkki autor on seda jälginud pigem vaimus liikudes kui arhiivis istudes.
Intervjuus Päevalehele on ta öelnud, et munk Antonius on üks tema «mina». Mungas, kes kevaditi ihkas hirmsasti ühes lindudega Järvamaale tagasi lennata, elas ta metsarahvast esivanemate mälu, seal kaugel Brabandis sai tast ravimtaimetark ja nõid, veidrik ülejäänud munkade hulgas, kuigi oskas isegi lugeda ja kirjutada. Taheti ent talt ikka rohkem õige rõhuga peale loetud palvega camomilla’t ja mentha’t, mis aitaks fatigue ehk elutüdimuse vastu.
Aastad õpetasid, et ristikirikus omandatud teadmine Jumalast ei erine nii väga tema esivanemate teadmisest Pühavägeva kohta, ta imestas vaid, miks kirik nelja suurt kolmeks peab, miks Naist nende hulka ei loeta? «…sellest sain ma ammu aru, et püha Mariat ei tohi Jumala naiseks kutsuda, ainult Emaks, ja ega ma nende kuuldes kutsugi. Ma olen katsunud ikka olla nii nagu peab, ma olen ju võõrsil ja pean austama seda, mis siin on.»
Munk elas siiski sealsamas vanaks, mõistes, et kohavahetusel pole mõtet, see nõuab aina rohkem sellele ilmale keskendumist ja kohanemiseks vaimse ressursi raiskamist.
Asjad ja inimesed välismaal paremad
Nii ütleb Tõnu Õnnepalu põhiplaani tekstis välja laialt levinud tavaarusaama ja lükkab selle samas ümber. Ta näitab, et kohati on asjad maailmas praegu ikka väga äraspidi läinud – töömigratsioon on kaasaegne nähe –, kuid usub, et Eesti küladesse võivad hakata lehmad-lambad-kuked-kanad-oad-herned ja kartulivaod häda sunnil tagasi ilmuma isegi rutem, kui praegu näib. «…kaua sa ikka sööd seda võõrast leiba ja kõike seda, millel pole enam maa ega kodu maitset?»
Ehkki naasmine ei pruugi olla idülliline, on see kokkuvõtteks ikkagi jalgade maha saamine. «…aga see vanaviisi elu ühes Järvamaa külas, ma ei usu, et see sai olla raske.» — «Võis olla kergemgi kui meie elu. Inimesed elasid maa ja looduse rütmis.»
Õnnepalu kirjeldatud munk Antoniuse eluõhtu, eriti surmastseenis hinge vaikne, õnnelik irdumine kehast, on imeline ja üllatuslik lehekülg ses raamatus. Näiliselt lihtsa, elegantse, isegi kergelt ülelibiseva kirjelduse taga, kus surija ootab minekut ja näeb seda, keda ta esivanemad muistegi – suurt karu –, on kirjaniku aastatepikkune mõtlus meie ajaloo, tänapäeva linlikkuse, euroopalikkuse, kristluse, üksilduse ja veel paljude nähtuste ristumise üle.
Helge teeviit. Just niimoodi tahaks isegi surra, olles elu sügavamast sisust lõpuks natukenegi aimu saanud.
Iga teekond võõrale maale on sisimas tegelikult tee tagasi koju. Ülimalt patriootlik raamat, võib-olla tahtmata, kuid nii ometi välja tulnud.

Juune Holvandus

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)