Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Teda pole siin!

28.11.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

21.–28. oktoobrini viibisime neljakesi Iisraelis. Selle reisi eellugu oli jaanuaris vaimulike konverentsil, kus Ants Leedjärv ja Eenok Haamer valiti EELK 2007. aasta vaimulikeks. Hauakirikus asub Inglikabel, tähistamaks paika, kus ingel jüngritele sõnumit Jeesuse ülestõusmisest kuulutas. Foto: Hannes HeinsarEha ja Eenok Haamer ning Tooni ja Ants Leedjärv Bersebas.  Foto: erakoguSee oli väga eriline ja liigutav hetk, kuigi keegi kippus arvamust avaldama, et mis vanakestest ikka valida, see peaks olema noortele virgutuseks. Pean aga seda ka vanakestele vajalikuks. Oleme pärit ajast, mil meie teenimine kirikus erilist tähelepanu ei pälvinud ja mõnel korral tuli hambad ristis edasi teenida.
Just tunnustus on ka vaimulikule tähtis ja mõnel korral, kuigi hilinemisega, silub see natukegi vanu arme. Seda on ehk raske mõista neil, kes on veel alguse juures. Sellepärast olgu öeldud suur tänu neile, kes söandasid hääletuslipikule meie nime märkida. Kaerad on väärtuslik toit ka vanale hobusele, kuigi noor teeb ehk selle varal paar kepsakamat sammu.

Pühadust otsimas

Neljakesi olime aga sellepärast, et me ei tahtnud kuidagi oma kalleid kaasasid maha jätta. Mõtlesime, et ka nemad, kes on ustavalt meie kõrval seisnud kõigis katsumusis, väärivad tunnustust. Kuigi preemiarahast kahele ei jätkunud, olime valmis pingutama, et saaksime siiski ka kaasasid premeerida. Nad mõlemad olid õnnelikud, need meie ustavad sõbrad, et tohtisid ka seal meie kõrval seista. Koos on ikka parem kui üksinda.
Meie reis toimus ühe väga toreda soome grupi koosseisus. Ja veel suurem kingitus oli meile see, et saime suurepärase giidi Ram Laori juhtimisel Iisraeli teid käia. Oleme mõndagi kuulnud, näinud ja õppinud, nii et oskame oma giidi eriliselt tänada. Muidugi oli tema hästi treenitud ja meie ainult oma kodusel viisil.
Aga treppe oleks tulnud küll harjutada. Ometi, kust neid Eestimaal nii palju võtta, seda küll ei oska ütelda. Teisel päeval tundus, nagu oleks Jeruusalemm ainult treppidest koosnenudki. Eks meie juht tahtis põhjalikult näidata, mis on üleval ja mis all. Lõpuks tuli see kõik meile kasuks.
Siiski ei sea ma eesmärgiks kirjutada sellist reisikirja, kus on kirjas, mis toimus esimesel ja teisel päeval jne. Eks seda saavad need, kel raha ja tahtmist, ise järele uurida ja paljud, nagu olen kuulnud, ongi seal juba ära käinud.
Reisiga seoses tekkisid mul mitmed küsimused. Kõigile ei oska vastata ja ehk pole see vajalikki. Kuid üks küsimus jäi mind kohe algul vaevama: miks olen lugenud ja kuulnud neilt, kes Iisraelis enne käinud, nagu oleks see üks väga püha maa? Hakkasin kohe pühadust otsima. Aga juba esimene päev valmistas suure pettumuse.

Ehmatav kogemus

Jeruusalemma tänavad olid rämpsu täis ja mustad. Vanalinnas valitses kauplemise rima ning rahutus. Oli selline tunne, et kingataldadega ei taha tänavat puudutada. Aga lendamisega ei tule toime ja pea võib ka ära lüüa, kui isegi sillutisel käies ülevalt alla riputatud pikad kleidid ja muud riidehilbud pead silitavad, nii et tõmbad pea instinktiivselt õlgade vahele.
Ja oi kui ilusad nikerdused olid seal kauplustes välja pandud! Mina, rumal, läksin lähemalt vaatama üht jõulusõime. Omanik kargas juurde ja tegi kohe hinna – 150 eurot. Kohkusin ja hakkasin kauplusest välja taganema. Seda ei lastud mul teha ja kohe kukkus hind kolmandiku võrra. Ja siis taheti lasta mul ise hind määrata. Aga ma olin tulnud ainult vaatama, kuidas on tehtud, ega kavatsenudki osta. Kiirus otsustas asja. Muutsin äkitselt suunda ja pugesin poeomanikust mööda. Tema tuli tänavalegi järele.
Tundsin end saagina ehk ohvrina ja see polnud üldse meeldiv tunne. Teised meie grupist olid ette võtnud samal tänaval laudade taha istuda ja oodata, kuni neile tellitud pannkook tuuakse. Aga meie Ehaga olime sellest üritusest loobunud, ümbruse antisanitaarne seisund ei kutsunud meid seal sööma. Nõnda redutasin eemal, peljates, et kaupmees, kelle käest õnnestus pageda, mind jälle näha võib ja enam rahu ei anna.
Mõtlesin, et kui mõnda kirikusse sisse pääseme, siis peaks see väga hea olema. Oleme ju pühas linnas. Esimene kirik, kuhu sisse astusime, oli Kristuse hauakirik. Kuid seal tuli pettuda. Keset kirikut oli ristkülikukujuline kiviplaat, mis pidi kujutama seda kivi, millel Jeesuse ihu hauas puhkas. Inimesed põlvitasid selle ümber ja hõõrusid rätikuid hoolega selle kivi vastu ning siis suudlesid neid rätikuid. Ma nägin, et mõni neist oli väga hardunud ja pisaradki silmas. Tundsin, kuidas kõik minus tõmbus kokku, see oli ju nii must.
Väga palju rahvast oli koos, sageli pidi lausa trügima, et omadest mitte maha jääda. Jaapanlasi, venelasi ja keda veel, üks keelte paabel ning rahutus sinna-tänna sagivate inimeste hulgas. Selle keskel peeti missat. Järjekorrad Kristuse hauakoopasse, üles, et läbi klaasi Kolgata mäe tippu vaadata. Aga see mäetipp oli nii pisike pind, et ei kujuta ette, kuidas seal kolm risti seisid. Siis väga kõrged astmed sealt mäetipust alla tulemiseks. Hoiatus libisemise ja kukkumise ohu eest! Lootsin teisest päevast vastust leida.


Jälgi ei leia

Meil oli võimalik pääseda läbi turvakontrolli Kaljumošee platsile. Juudid sinna ei pääse. Seal oli rahulik ja ekskursioonigrupid üksteist ei seganud, ruumi oli palju. Aga see oli võõra usu pühapaik. Kuidas peab sellesse suhtuma? Kas sealt saab otsida Jeesuse jalajälgi?
Seal pole siiski ühtki kohta, mis oleks otseselt Jeesusega seotud. Küll võib püüda määrata, kus võis olla see paik, kus Jeesus paelust piitsaga kauplejaid välja ajas või abielurikkuja naise päästis. Ent kas see pind, mida Jeesuse jalad puudutasid, jääb meetrite sügavusse praeguse pinna alla või on hoopis need jäljed kõik siit ammu minema pühitud?
Ja siis oli üks eriline avastus: ühes kohas oli vana tänava pind arheoloogide poolt välja kaevatud ja meie giid osutas üleval müüri peal ühele eenduvale kohale, millisel tasandil see enne väljakaevamisi oli seisnud. Hindasin silmaga. See oli väljakaevatud vana tänava tasandilt vähemalt kuue meetri kõrgusel. Jeesuse jalajäljed on hoolega ära peidetud.
Ma siis lihtsalt olin ja käisin kaasas, aga vaimustust ei tekkinud. Vaatasin ja püüdsin meelde jätta, ent ei lasknud end enam häirida jälgede otsimisest ja leppisin ka pühaduse puudumisega. Ju siis peab see nii olema. Kuid miks ikkagi imetletakse seda maad, kus Jeesus on elanud ja käinud? Tegelikult puudub pühal maal pühadus. Ei ükski oletatav Jeesuse jalajälg suuda seda maad pühamaks teha. See maa kannab seda pitserit, mis tal on. Hävingu, vaenu ja omakasu püüdmise pitserit.
Pärast seda oli palju kergem. Ent ikkagi kusagil hinges, nagu allhoovusena, ei andnud rahu küsimus, mida see õpetab ja kas üldse on vaja tulla sellele maale. Võib-olla olen ülbe, et ma ei imetle ega hüüa: oi kui eriline paik! Võib-olla olen lihtsalt usuliselt nii tuim, et lasen need suurepärased võimalused kasuta maha joosta? Enesesüüdistus, kui see peale tuleb, on hirmus koorem. Ka pühaduse igatsus on suur, ja nõutus, et seda ei leia, vaevab. Nii ma siis vaevlesin.
Jeesus meie juures
Kuid neljapäeva õhtul, viibides juba Geneetsareti järve ääres Tibeerias uhkes hotellis Golden Tulip, oli mulle määratud selgusele jõuda.
Meie rühm oli usklike inimeste rühm, enamasti vist Herättäjä Yhdistys’ega seotud. Õhtuti küll lauldi vaimulikke laule, ent õhtupalvet ei peetud. Tegin siis sissejuhatuse, et vajan õhtupalvet ja olen harjunud seda koos perekonnaga ikka lugema juba pisikesest peale ning kui nad pahaks ei pane, siis ma loen õhtupalve. Nõnda tegingi. Aga selle palve ajal andis Issand mulle selguse. See oli nii eriline ja ütlesin selle ka palves välja. Missugune see selgus siis oli?
Asjatult otsime siin maal pühi paiku. Püha ei ole see koht, kus Jeesus on kunagi astunud või viibinud. Jeesus ei reduta kusagil minevikus ja me ei saa kuidagi õndsamaks meie radade ristudes Tema kunagiste teedega. Kõik sellised otsimised on tühi vaev. Need rännakud ei suuda inimest muuta. Püha on see paik, kus inimesel on kokkupuude elava Jeesusega ja Jeesus on meie juures, oleme me siis Soomes, Eestimaal või ka Iisraelis. Geograafilisel kohal pole tähtsust. Ta on leitav igal pool ja selleks ei pea nii kaugele tulema.
Teadsin seda ennegi. Siiski andis mulle erilise selguse just Iisraelis viibimine. Ometi tulevad inimesed sageli Iisraeli sellise lootusega, et siit Jeesust leida. Ma arvan, et selliseks otsimiseks ja lootmiseks on põhjust andnud Iisraeli andunud fännid. Hea oleks, kui siia tulijad just siin selle selguse saaksid, et Jeesus saab olla ja on meiega, ükskõik kus me viibime, kui me ainult oleme Teda otsinud.


Kõik liigub inertsist edasi

See ongi vist kõige parem. Minu selgus ei muuda siiski midagi suurte hulkade ootustes ja lootustes. Tõenäoliselt käivad paljud lootuses, et Jeesus seal kusagil neile vastu tuleb.
Omapärane oli näha reedesel päeval suurt ristimistalitust Jordanis, selles paigas, mida peetakse Jeesuse ristimise kohaks. Kolm erinevat seltskonda toimetasid seal ristimist. Ühed vist Ameerikast, teised Norrast ja kolmandad arvatavasti Gruusiast. Kahe esimese puhul toimus ristimine vee alla kastmisega, kolmandas grupis pritsiti Jordanisse kastetud palmioksaga vett ristitavatele. Asjaosalistele oli see kindlasti elamuslik. Aga kas see oli ka püham, et ristiti just selles paigas?
Minevikust Jeesust ei leia. Kõik füüsiliste jälgede otsimised, et Jeesust leida, on tühi vaev. Kui sa elava Jeesusega pole enne kohtunud, siis lähed ka pühalt maalt tühjalt tagasi, kuigi oled põhjaliku tutvumisprogrammi läbinud. Nii nagu inglid naistele ütlesid, et Jeesust ei saa hauast otsida, sest Ta on üles tõusnud, kehtib see ka tänapäeval. Ta elab ning pole siin seotud mingi kindla paigaga.
Oli hea, et ma uudishimulikuna vaatasin ja kuulasin kõike. Sain ettekujutuse vahemaadest, tasanditest ja võimalikust keskkonnast. Taipasin, et Jeesusel olid jalge all pikad teed ja teekäimine oli vaevaline. Maa on mägine ja janu vaevab, tolm katab ihu ja väsimus kipub kallale. Taabori mäkke üles rühkides ähkisid väikesed Merzedes-bussid kõvasti. Mäe küljed on üsna püstloodis, otse üles ei saagi. Kuidas küll Jeesus oma kolme saatjaga sinna üles Moosese ja Eelijaga kohtuma rühkis? Ja miks see kohtumine ei saanud madalamas paigas või tasasel maal toimuda? See kõik oli tõesti väga põnev.
Geneetsareti järv ehk Galilea meri on praegu 214 meetrit merepinnast madalamal ja kõrgetest mägedest ümbritsetud. Kas Jeesuse-aegne torm sel järvel oli samasugune nagu madalatest kallastest ümbritsetud Peipsi järvel? Tahaks mingit võrdlust saada. Tormist päeva ei jõudnud me seal ära oodata.
Surnumere juures huvitas mind küsimus, kas Jeesus ka end kunagi selle vette kastis. Aga kuidas ta siis pärast end sellest libedusest puhtaks sai? Tol ajal polnud ju kaldal dušše. Huvitavaid probleeme ja mõttes mängimise võimalust pakub Iisrael palju. Ja ükski inimene ei peaks kahetsema, et ta jalad on sellele pinnale astunud. See on siiski nii täiesti teistmoodi paik kui meie kodumaa. Kuid see nõuab ka vastavat eelhäälestust, muidu võivad mõned pettumused mitmeks päevaks segadusse ajada ja jääbki kätte saamata see, mille poolest see maa on tõeliselt eriline.
Hoia meeles, et Piiblit paremini mõista aitab sind küll see suurepärane reis, aga Teda seal pole. Ta on sinu juures siit minnes, seal olles ja ka siis, kui koju tagasi tuled. Oled õnnelik, et Ta on ikka sinu juures.

Eenok Haamer

Ants Leedjärv, reisikaaslane:
Oli väga hea reis. Juba Tel-Avivi saabudes valdas mind ülev tunne, et olen nüüd sellel maal, kus Jeesus elas ja liikus.
Kava oli koostatud nii, et saaks lühikese aja jooksul võimalikult palju näha. Üsna vara hommikul algasid ekskursioonid, sõitsime-käisime läbi palju kohti. Mind üllatas see tohutu ajalugu, mida on Jeruusalemmas lausa meetrite paksuselt. Samas said selgemaks Jeesuse elu ja tegevusega seotud paigad. Piiblist ja ajalooraamatutest lugedes ei tunneta, kui väikesed sealsed vahemaad tegelikult on ja mida sellega seoses annavad edasi laused «Jeesus läks…» või «Jeesus käis…».
Tõotatud maa, mis pidi olema rikkalik ja toitev, on seda neile, kes selle kõige nimel suurt vaeva näevad: et maa kannaks vilja, tuleb seda hoolega kasta ja harida.
Aga nagu paljud teised ajaloolised paigad, pole Jeruusalemm muuseum, vaid elab igati tänapäevast, 21. sajandi elu.
Näiteks Via Dolorosa on kaubatänav, kus kaupmehi-pakkujaid on palju ja neid huvitab ainult turisti raha. Selles mõttes võiks Jeruusalemma võrrelda kas või Riiaga: see on küll linn, kus elas piiskop Albert, ta on ka sinna maetud ja me võime tema n-ö jalajälgi selles linnas leida, kuid sealjuures on Riia ikkagi ka tänapäevane linn, mis elab oma igapäevast nüüdisaegset elu.
Reis andis mõtlemisainet ka poliitika osas: kui uudised vahendavad meile palestiinlaste probleeme, rääkides peamiselt konfliktidest ja terroristidest, siis kohapeal tajusin küll tolerantsi.
Jeruusalemm on nii kristlastele, juutidele kui ka muhameedlastele püha linn. Et külg külje kõrval elada, on vaja olla väga kindel oma usus, aga ka salliv teiste suhtes. Meie siin Eestis ei suuda tihti teiste konfessioonidega üksmeelt saavutada.
Inimeste tolerantsi kogesin ka Jordani ääres, kus parasjagu toimus korraga kõrvuti kolm-neli ristimistalitust, kõik erinevad. Igaüks toimetas oma kommete ja reeglite järgi, kellelegi ei heidetud ette, et nii on vale või nii ei tohi. Sellisest sallivusest oleks kõigil midagi õppida.
Käisin Iisraelis esimest korda. Soome reisifirma, kes selliseid palverännakureise korraldab, pakub väga head teenust. Reisiseltskond, enamasti soomlased, oli suurepärane ja üksmeelne.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)