Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Teater on tee läbi inimsüdamete

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Number:  /

28. märtsil oli seitse aastat tagasi asutatud draamastuudios jälle esietendus. Publikuni jõudis järjekordne Pipi lavastus. Erakogu.

Olin kuuene, kui naabritüdruk mind näiteringi kaasa kutsus. Juhendajaks pidi olema Maasikas.

Ellen Liiger ei sallinud, kui talle õpetaja öeldi, ikka Maasikas: „Tere, Maasikas!“ Ta oli väga mänguline. Ootamatu. Pidin nuusutades ära arvama numbri, mille eelmine mängija näpuga seinale oli kirjutanud. Nuusutasin end hingetuks, ei teadnud, et pidin tähelepanelikult teise mängija sõrmi jälgima ja sealt numbri teada saama. Pärast näiteringi tuli luule, laste- ja rahvateater, Tartu ülikoolis juura ja siis Tallinna pedagoogiline instituut ja lavastajadiplom.

Pipi on alati kaasas

Kõik kogutud teadmised ja kogemused on minuga kaasas Harkujärve draamastuudios, kus lapsed saavad aimu teatritegemisest. Ja pole vahet, kas lavastan rahvateatris või stuudios – ikka on enne esietendust tunne, et seekord kõrben. Aga ei tohi asja ka ära vanutada, et fantaasiaks ja üllatusteks üldse õhku ei jää. 

Maasikalt sain kaasa mängulisuse, fantaasia. Igas näidendis püüan leida ootamatuid misan-

stseene ja ootan seda ka lastelt ning Pipi on alati minuga kaasas. Killuke tervet talupojamõistust kulub ära ja „kummunaalmaksud ja konnasilmad“ ei ole tähelepanu väärt. Lindgren alustas lugudega Pipi Pikksukast maailmasõja aastail (raamat ilmus 1945 – toim.). Just keerulistes oludes vajame tugevat eeskuju, julget, ausat, ühendajat. 

Minu seekordne Pipi ei ole punapäine ja tedretäppidega – laval on pisike heledapäine tüdruk, keda armastatakse tema sooja südame, julguse ja aususe pärast.

Harkujärve stuudios käivad 6–12aastased lapsed. Osa ei oska veel lugeda, sestap õpime teksti ruttu pähe, et veerimine ei segaks. Stuudio on tegutsenud seitse aastat, valminud on 12 etendust. Etendustes on osalenud 50 last. Nendes numbrites on rõõmu, sagimist, kasvamist. Stuudiokad mõistavad, mis on sõnade taga. Et see, mida ütled, ei ole sama, mida tegelikult mõtled ja et alltekst on ülioluline. Et minut on laval väga pikk aeg ja et seal peab iga hetk olema mõtestatud. Olla hetkes. Selles on rõõmu ja kurbust – selline on ju teatri mask. Tean, et teater teeb maailma paremaks, teater ühendab.

Nagu Aino soovis

Meie lava on Harkujärve kogukonnakirikus. Igal hoonel on oma lugu, kirikuhoonel veel eriti ja Harkujärve kirik on täitsa ime. Hoone ehitamist rahastas Aino Järvesoo, suurim eraannetaja Eestis. Naine, kes oli lõpetanud Tartu ülikooli etnograafiateaduskonna ja Tallinna kunstikooli ning emigreerus pagulasena 1944. aastal. Kodumaale tagasi tuli ta 1990. Ta soovis, et eesti rahvas oleks haritud, eetiline ja et au sees oleksid kristlikud väärtused ja tugevad pered. Ta kinkis eesti rahvale kiriku, üliõpilasseltsile maja, ruumid ülikooli maaliosakonnale. Ainol ei olnud lapsi, aga tema annetuste eest sai sündida 153 katseklaasilast ja tema üleskutse kinkida igale lapsele 1000 krooni pani aluse emapalgale. Margus Saare küsimusele, miks te seda ikka teete, miks valutate südant, küsis Aino nõudlikult vastu: „Aga kes seda siis teeb? Teie?“ Aino oli siis 93aastane.

Oleme Harkujärve kogukonnakirikus püüdnud teha nii, nagu Aino soovis: meil on perekirik, meil on palju tegevusi lastele, kirikus on lastehoid raske ja sügava puudega lastele, meie uksed on valla, seintel on rõõmsad ja suureformaadilised Aino maalid. Riiulitel on 5000 raamatut. Meie kirik on avar ja rõõmus.

Usun, et Aino on rahul. Ja kui 60aastane Aino hakkas tõsisemalt maalimisega tegelema ja 80aastasena ehitas kiriku, siis meil pole mingit õigustust öelda, et olen väsinud või ei viitsi.

Fea Üprus,

Harkujärve kogukonnakeskuse draamastuudio juhendaja