Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Teaduste akadeemia presidendi Tarmo Soomere kõne

06.11.2019 | | Rubriik: Ühiskond
soomere

Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere.

Lugupeetud Akadeemilise Teoloogia Seltsi esimees Urmas Nõmmik, aseesimees Randar Tasmuth, head kolleegid.
Hea teaduse jooned on universaalsed kõikides teadusvaldkondades. Need on oskus adekvaatselt interpreteerida määramatusi, mis meie ees seisavad, elegantsed põhjendused, ausalt rääkimine asjadest, mida me kuulda või isegi nimetada ei taha, ja julgus öelda „ei tea“. Sageli ei aita kõik see meid edasi või toob hoopis ilmsiks nn nurjatud probleemid, mille osa ja üks allikaid me ise oleme.
Parafraseerides tuntud ütlust: oskame küll maailma alg­osakesteks lahti võtta, aga terviku kokkupanemise jätame tagasihoidlikult ja jätkusuutlikult järgmistele põlvedele. Vahel oskamatult vabandades: et ka neil midagi teha oleks. Siiski proovides mõjutada riigi juhte ja innustada ühiskonda.
Kadunud Hardo Aasmäe kommenteeris maailma parandamist ühiskonna veenmise kaudu nõnda: „Massidele jutlustamine toob lõppeks kaasa Jeesus Kristuse saatuse. Ehk siis selle, et sind lüüakse luuserina 33. eluaastal risti. Palju mõistlikum on olla Lapi Tark, valdav osa elust vaikida ja elada õnnelikult kõrge vanuseni.“ Nii oleme ühiskonnaga suhtlemise üle mõtiskledes – mis peaks olema sotsiaalteaduste või vähemalt teaduskommunikatsiooni problemaatika – äkitselt religioossete terminite juures.
Religiooni ajaloo kvintessentsi on Ralf Waldo Emerson formuleerinud maksiimina: „Ühe ajastu religioon on järgmise kirjanduslik meelelahutus“. Mis tähendab teistpidi tõdemust, et religioone on maailmas hirmuäratavalt palju. Teadaolevalt praktiliselt kõigil rahvastel. Kui kaasaegne sekulariseerunud maailm välja arvata.
Kui tahta olla sekulariseerunult pragmaatiline, siis – vähemalt evolutsiooniteooria raamides – surub end peale üks järeldus: minevikus on religiooni olemasolu andnud rahvastele konkurentsieelise. See, mis on meid siia toonud, ei pruugi meid edasi viia, märkis üks teine president, aga sellegipärast tahaks väga teada, milles see eelis on seisnenud.
Kes on öelnud „religioon“, peab ütlema ka „usk“. Kui ütleja on teadlane, peab ta olema valmis, et küsitakse teaduse ja usu suhete kohta. Kui delegeerida see küsimus ingliskeelsena kõiketeadja doktor Google’ile, siis esimesena ilmub ekraanile ansambel The Script. Mida võib tõlkida nii pühakirjaks kui ka programmijupiks (ja too teine võib tulevikus ootamatult sageli mängida esimese rolli).
Nende laul „Science and faith“ (2010) on tehniliselt alternatiivrokk või poprokk. See pole üldse halb lugu ning minu habemike põlvkonnale päris meeldiv kuulata. Lisaks ütleb see toredaid asju. Näiteks: „Usku ja lootust teleskoobist ei leia. / Südant ja hinge tähtedelt ei saa.“
Need sõnad tunduvad justkui ütlevat, et meil on inimeste, perekondade, kogukondade või ühiskondadena teatavad mittemateriaalsed vajadused. Neid on raske ette aimata ja veel raskem teaduslikult analüüsida. Pealegi muutuvad need ajas. Kui ühe vajaduste komplekti ära rahuldame, siis ilmtingimata järgnevad uued vajadused. Võib-olla ongi see meie tulevik. Kliimamuutuste kontekstis aga pigem mitte.
Teaduse üks funktsioone on piiluda tulevikku, et seda muuta paremaks või vähemalt elamisväärse(ma)ks. Personaalmeditsiin ütleb meile järjest rohkem, mis haigused konkreetset inimest ähvardavad ja kuidas saab neid juba eos vältida. Tulevikku piilumise alustalaks on hea mälu, ehk parim võimalik teadmine sellest, mis on juhtunud minevikus. Nagu kirjutas Juhan Liiv: „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.“
Minevikus sündinud asjade mõistmine on seega üldjuhul üks kasulik omadus, kui mitte konkurentsieelis. Kaasa arvatud selle analüüs, miks läks vaja tuhandeid erinevaid keeli või millisel moel erinevate religioonide olemasolu mõjutas inimese kui liigi ellujäämise šansse. Kui peituda siinkohal mõneti ülelihtsustava fundamentalistliku evolutsioonibioloogi kübara alla, siis võiks isegi oletada, et see aitas vähemalt mingil ajajärgul kaasa inimkonna arengule. Igatahes seisab selles kontekstis akadeemilise kogukonna ees möödapääsmatu ja väga tõenäoliselt mitmes mõttes kasulik mineviku analüüsi ja tõlgendamise ülesanne. Mul on hea meel, et oleme sõlminud tiheda sideme selle valdkonna Eesti parimate ekspertidega.
Kasutatud mõtteid artiklist: Masside vaimsus. KesKus, november 2018, lk 6–7, http://kes-kus.ee/masside-vaimsus//


Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kõne Akadeemilise Teoloogia Seltsi ja Eesti Teaduste Akadeemia assotsieerumislepingu allakirjutamise puhul 15.10.2019.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)