Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Teadusest ja religioonist, filosoofiliselt

06.11.2013 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Teaduse ja religiooni põnevast ja vastuolulisest suhtest rääkis kirikulehele dr Knut-Willy Saether.

Nagu ma aru saan, ei ole see teil esimene kord Tartus olla. Mis on vahepeal muutunud ja milline on seekordne kogemus olnud?
Siin on alati väga tore olnud. Olen siin kaks korda varem käinud ja kõige meeldejäävam oli loomulikult ikka esimene kord. Mulle meeldib siinne atmosfäär ja akadeemiline keskkond; kuna tegelen ka ise teadusega, siis annab see sellise koduse tunde. Samuti naudin siin käimist alati seepärast et kaks head sõpra – Anne Kull ja Roland Karo Tartu Ülikooli usuteaduskonnast (PhD Anne Kull on usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor, dr Roland Karo on süstemaatilise usuteaduse teadur – D. T.) töötavad siin. Tegelikult kui ei oleks neid kahte, siis ma ei olekski siin, sest töötame mitme ühise projekti kallal ja nemad mu siia kutsusidki.

Kas seekordse siinkäigu taga on ka mingi konkreetne projekt või tulite loengut ja seminari pidama?
Rohkem teine kui esimene. Kohtusin Anne ja Rolandiga esmakordselt ESSSATi käigus (The European Society for the Study of Science and Theology) ja et oleme kõik selle korraldusmeeskonnas, oleme 3–4 aastat üsna lähestikku töötanud ja korraldame ka Itaalias kevadel toimuvat järjekordset ESSSATi konverentsi.

Teaduse ja religiooni põnevast ja vastuolulisest suhtest rääkides – millised on need teemad, mis praegu kõige rohkem päevakorral on?
Sellistel konverentsidel kohtuvad inimesed, kes naudivad nende kahe ala omavahelisest suhtest või suhte võimalikkusest rääkimist, inimesed, kes naudivad interdistsiplinaarsust ja selle arendamist, ja ma usun, et nende teemade arv, mille üle praegu arutletakse, on nii teoloogia kui teaduse arenguga kasvanud.
Üks neist, mis on minu meelest ka väga keeruline, on see, kuidas üldse erinevaid alasid omavahel ühendada. Mida tähendab millegi ühendamine teisega, mida me mõtleme selle all, mida ootame teoloogia ja teaduse vahelisest dialoogist. See on minu jaoks väga oluline teema.

Tõite eilse loengu käigus ka välja, et teadus, teoloogia ja humanitaaralad ei ole võimelised praegu omavahel otse suhtlema. Miks on see nii ja kuidas seda olukorda lahendada?
Ma arvan, et tuleks alustada sellest, mida me üldse mõtleme, kui räägime otsesuhtlusest. Loomulikult võin ma istuda siin kui religioonifilosoof, vestelda pingsalt ja põnevalt näiteks füüsikuga ning see vestlus võib olla igati konstruktiivne. Aga mida on meil tegelikult teineteisele öelda, rääkides meetoditest, töö struktuurist, definitsioonidest, teemadest.
Oletame, et füüsik räägib ajast. Aeg on teoloogiline mõiste ja ka teaduslik mõiste – võime ajast kui fenomenist rääkida ja oma muljeid sellega seoses jagada, aga et jõuda ühiselt aja mõiste laiendamiseni ja selle erinevate aspektide laiendamiseni, tuleb meil olla väga täpne selles, millist osa fenomenist me lahkame.
Igasuguse interdistsiplinaarse arutuse põhjal tuleb arvestada ka sellega, et diskuteerivad inimesed oma eelarvamuste ja -hoiakutega, kes peavad erinevaid asju iseenesestmõistetavaks.

Aga miks peab teoloogia üldse teadusega ühist pinnast otsima?
Minu jaoks pole asi mitte niiväga ühise pinnase loomises, pigem usun, et see ühine pinnas on juba olemas. Näiteks teadus on kasulik, praktiline, ülevaatlik, konkreetsete vastustega. Aga sellegipoolest on inimestel terve hulk usuga seotud küsimusi ja probleeme, millele teadus vastust ei suuda anda, millele polegi konkreetset vastust.
Paljudel taolistel juhtudel hakkabki rolli mängima religioon ja ilmnevad ühenduslülid, kus küsimuse esitab teadus ja vastab teoloogia ning loomulikult ka vastupidi. Tuleb lihtsalt neid hetki märgata.

Te rääkisite oma loengu käigus palju imestamisest. Mida te selle all mõtlesite?
Imestamine on oluline mõttekäik, mis seob omavahel palju erinevaid elualasid. Seoses sellega, et see on üks põhilisi inimliku uudishimu alustalasid, võiks isegi öelda, et sellel on kandev jõud, seob see omavahel erinevaid alasid, olgu selleks siis teoloogia, astrofüüsika või filosoofia. Usun, et tegu on väga olulise mõistega, sest see seob meid kõiki inimestena.
Samas ei ole vaja kippuda seda mõistet defineerima ja otsima täpset kirjeldust, sest siis me kaotaksime selle erilisuse. Imestamine on midagi inimesele nii omast ja puudutab meid kõiki sügavalt, selle tunde sõnadesse valamine oleks sellelt millegi sügava ja emotsionaalse äravõtmine. Mis loomulikult ei tähenda, et me ei räägiks asjadest, mis meis seda tunnet tekitavad. Vastupidi, tihtilugu on need meie südamele kõige lähedasemad teemad.

Suur osa teie loengust rääkis loodusest. Kuidas erineb teoloogia ja teaduse suhtumine loodusesse?
Kohe tuleb arvestada sellega, mis me looduse all mõtleme: loodus kui geograafia, inimesed osana loodusest, loodus kui huviobjekt – mida silmas pidada? Teadus räägib loodusest, ka teoloogia räägib loodusest, aga nad räägivad erinevalt, peavad silmas erinevaid asju.
Ma usun, et teoloogia mängib siin olulist rolli, aidates perspektiivi seada inimese rolli selles «Eedeni aias», mis meid kõiki ümbritseb. Juba Piiblis, Moosese raamatu 1. ja 2. peatükis räägitakse inimese rollist (ja vastutusest) looduses. Mõistes seda, kõnetavad ka teaduslikud faktid looduse kohta meid rohkem, sest Piibel tuletab meelde, et oleme osa sellest.
Diana Tomingas

Dr Knut-Willy Saether
Eriala: religioonifilosoofia
Õpetab Norras Volda ülikoolis ja NLA ülikoolis
Luges Tartus loengu ja pidas seminari 24.–25. oktoobril

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)