Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Teaduse tulevik

12.02.2020 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Äsja tähistasime suurejooneliselt emakeelse ülikooli juubelit. Selle põhjal võiks arvata, et eestlased peavad teadusest lugu. Viimastel nädalatel meediat jälgides on jäänud aga hoopis vastupidine mulje. Eriti humanitaar- ja sotsiaalteadlased hoiatavad nimelt tõsiste tagajärgede eest, kui teaduse rahastamist ei suurendata ning raha jagamise süsteemi ei muudeta. Riik ei tee nende sõnul piisavalt, et tagada Eesti-teemaliste uuringute jätkumist ja noorteadlaste järelkasvu.
Tõsi, teema üle arutletakse rohkem Sirbis kui laiemale lugejaskonnale mõeldud väljaannetes. Tavakodaniku jaoks on teaduse rahastamise põhimõtete nüansid arvatavasti liiga keerulised, et neisse süveneda. Ometi on probleemide lahendamine kogu ühiskonna huvides, sest teadlaste töö viljadest tõuseb tulu meile kõigile. Ka kirikuinimesed kasutavad neid sagedamini, kui vahest tähele paneme.
Näiteks usuteaduse instituudis toimub järgmisel teisipäeval ettekande- ja arutelupäev kristliku sisuga tekstide tõlkimise ja toimetamise teemal. Teiste seas on kutsutud esinema eesti keele instituudi teadlased Iris Metsmägi ja Kristiina Ross.
Kirjandusmuuseumi folkloristide Anastasiya Fiadotava, Tõnno Jonuksi ja Liisi Laineste sulest ilmus aga detsembrikuu Keeles ja Kirjanduses huvipakkuv artikkel kirikutegelasi puudutavate naljade kohta.
Lisaks humanitaarteadustele on vaeslapse ossa jäänud ka kultuuripärandi säilitamine. Oma nahal kogevad seda paljud kogudused, kellel muinsuskaitsealuste pühakodade kordategemine üle jõu käib. Riigi poolt selleks antavad toetused on viimastel aastatel õnneks kasvanud, kuid siiski ei jätku neid kõigile abivajajatele.
Nendes puudujääkides ei peaks siiski süüdistama ainult riiki. Küllap oleme kodanikena meie kultuuripärandi ja teaduspoliitika vastu liiga vähe huvi ilmutanud. Seetõttu pole ime, et ka poliitikute jaoks pole need teemad prioriteetseks muutunud.
Rain Soosaar

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)