Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Teadmised ühendavad maailmapildi tervikuks

27.10.2004 | | Rubriik: Persoon kaasajast

29. oktoobril täitub Tallinna Jaani koguduse õpetajal, teoloogiadoktor Toomas Paulil 65 eluaastat. Staašikas ja lugupeetud õpetaja läheb samast kuupäevast emerituuri. Toomas Paul on isa, vanaisa ja vanavanaisagi. Abielus Agne-Dorothea Pauliga, kodust on välja läinud täiskasvanud tütred Ülle ja Helle.
Sul on osalt tehniline haridus. Kuidas see vaimuliku tööga kokku on sobinud?
Need on sobinud väga hästi. Minu keskeriharidus on tõesti ehitustehnikumist. Mul oli võimalus alustada tööd Eesti Tööstusprojektis, mis tähendas, et hiljem oma teenitavate kirikute remonti organiseerides, raha hankides ja ehituskomiteega suheldes polnud kogu see maailm võõras ja osa mehi olid juba tuttavad-teada varasemast ajast.
Arvatavasti on koguduseõpetaja ka praegusel ajal mingil määral firmajuht. Nagu mu kolleeg Arne Hiob ütleb, pidi minus olema pool jutlustajat ja pool tehasedirektorit, kes hoiab tootmise kontrolli all.
On leitud, et tehnilise taustaga inimeste seas on religioosseid üldse rohkem kui humanitaarhariduse saanute seas.
Ka tänapäeva tippfüüsikutest on suur hulk ringiga tagasi jõudnud usuküsimuste juurde. Matemaatikud ja füüsikud hakkavad leppima, et kosmos on veidram paik kui vahepeal arvati.
Näiteks viimasest Akadeemiast võiks lugeda Max Degmarki arutlusi paralleelsete universumite võimalikkusest. Kõige kauem läheb aega arvatavasti bioloogidel, sest neil on praegu veel pubekate kõikvõimsuse faas, kus nad suurte geeniinseneridena arvavad, et nemad meisterdavad parema maailma.
Võib öelda, et inimene valib eriala, aga võib ka öelda, et eriala valib vastavad inimesed. Evolutsioonilises psühholoogias ei käsitleta situatiivseid tegureid juhuslike aspektidena, millega indiviid peab arvestama, vaid indiviid valib endale keskkonna, mille tegurid mõjutavad tema käitumist. Võib-olla usule vastuvõtlikud hinged otsivadki endale tehnilise eriala, siin ei ole mingit konflikti.
Seega nii tehnokraat kui usuinimene otsivad elus sirgemaid ja selgemaid vastuseid. Saad sa seda ka enese puhul öelda?
Jah.
Inimese määravad geenid ja keskkond, lapsepõlvekodu. Kas sinu tänast mõtlemist ja olemist on määranud palju sinu lapsepõlvekodu – oled ju vaimuliku perest?
Kindlasti. Aga minu lapsepõlv ei olnud vaimuliku peres. Kui mu ema Linda ja isa Arved abiellusid, oli isa usuteaduse üliõpilane. Olin paariaastane, kui meie kodu Tartus maha põles, sõjapõgenikuna olin ema ja õe Maarjaga Tõrvas ja Pärnus.
Isa võeti sundmobilisatsiooniga saksa sõjaväkke ja saadeti reservlipnikuna kursustele. Kui ta enne rindele saatmist korraks koju lasti, läks ta väekargajana metsa – see vastas tema patsifistlikule arusaamale. Venelaste tulles arvas, et kõik on korras, kui oma ankeeti ausalt kirjutab, nii nagu oli. Loomulikult järgnes vangiminek.
Minu esimesi mälestusi isast on, et käisime tal Vasalemmas külas ja ta lubati perega kohtuma laagri vastavas osas. Mul oli kaasas puust mängupoiss ja panin selle ujuma sealsesse kaevandusauku, see ujus nii kaugele, et isa pidi vette hüppama ja selle mulle tagasi tooma. Ühesõnaga – ei miskit vaimuliku peres olemist varajases lapsepõlves.
Alles 1946, kui olin 7aastane, sai isa Kursi koguduse õpetajaks. Ja mõne aasta pärast Rõuge õpetajana pandi isa uuesti vangi – ma polnudki niipalju pastori kui rahvavaenlase poeg.
Kuidas sa kirikutööle tulid?
Väliselt vaadates juhuslikult. Olin jõudnud vaneminseneri ametikohani, plaanisin minna TPI õhtusesse osakonda, kui isa suri ootamatult. 46aastase mehena. Oli üsna kindel, et tema viimane kogudus Ridala jääb uuesti tühjaks. See on nii lootusetu paik, et praegu on kogudus taas õpetajata.
44 aastat tagasi läksin koos oma noore naisega – olime äsja abiellunud – Ridalasse, alustasin seal jutlustajana, järgmise aasta toomalaupäeval, 20. detsembril 1961 ordineeriti mind aseõpetajaks. Mõne aja pärast lisandusid Ridalale Martna ja Lihula kogudus.
1968 tuli uus ajajärk elus, saadeti Saaremaale Valjalga, seal teenisin 18 aastat. Saaremaal olid hoopis teised töökohustused, 12 aastat ka praostiametit. Saaremaalt tulin 1986 Tallinna Jaani.
Millal tuli tõsisem huvi Uue Testamendi (UT) vastu?
Teatav huvi on kogu aeg olnud, aga spetsialiseerumine sündis taas juhuslikult. Oma esimese magistritöö kirjutasin kuskil 1967. aastal, see oli religiooni fenomenoloogiast. Aga tänu taevale see lükati tagasi. Eks see üks eklektika oli, praeguseks on see hoopis kadunud. Mul ei olnud tollal metoodilist baasi, et teadust teha.
Peale läbikukkumist põdesin paar aastat ja lakkusin haavu. Siis läksin alandlikult, küsisin, kas on teemat, millest võiksin kirjutada. Õpetatud nõukogu pakkus, et kirjuta UTst ja dekaan Ago Viljari soovitas Jeesuse tähendamissõnadest. Igal juhul olin ma juba tüki maad kogenum ja sain 1971 kraadi kätte.
Kas kogudus ei ole kunagi tundnud armukadedust, et pastor istub liiga palju raamatute taga?
Ei ole, vastupidi. Ma ei ole jätnud midagi koguduse juures tegemata raamatute lugemise tõttu. Ja nad ei ole kunagi nurisenud, et ma ajan liiga tarka juttu, nagu mõni juhukülaline vahel on arvanud. Kogudus saab väga hästi aru, kas sa pead neist lugu. Kardan, et vaimulikud kipuvad oma kuulajaskonda alahindama.
Kui palju aega päevast raamatutele kulub?
Kui ma kirikus tööd alustasin, oli vaimulikul kohustus esitada enesetäiendamise aruanne. Ma ei tea, kas see oli vana Kiiviti tahtmine või usuasjade voliniku soov teada, mida pastorid loevad. Üldiselt ametivennad ägasid selle käes.
Tekitasin Lääne praostkonnas pahameelt, kui algul kõik paarsada aastas loetud teost üles kirjutasin. Võtsin õppust ja hiljem esitasin vaid valiknimekirja. Siis suutsin lugeda sadu lehekülgi päevas, praegu enam ei jaksa.
Kas vaimuliku töömahu juures leiab selle aja valutult?
Sõltub sellest, mida pidada prioriteediks. Kui oled aastaid jutlustanud, siis on tunne, et oled juba kõik ära rääkinud. Pidev lugemine ja mõtlemine on vältimatu, kui ei taha ennast korrata.
Ega see tänapäeva vaimuliku töömaht nii suur ole, kui kurdetakse. Meil tasub mõelda oma eelkäijate töö hulgale. Mille kõigega pidi 19. sajandi pastor korda saama!
Vast tuleb kurtmine sellest, et nüüdsel ajal peab mõni vaimulik olude sunnil täitma koguduses pea kõiki ülesandeid, olema töömees, kirikuteenija ja kellameeski.
Noh, ega see polnud teisiti ka nõukogude ajal. Katuseaugud tuli sügistormide järel ikka ise ära lappida. Eks tehniline baasharidus oli siin kasuks.
Muidugi on hea, kui on teisi, kes käed külge panevad – palgil peab keegi teisest otsast hoidma -, aga vähemalt maakogudustes olid need vaimulikud lugupeetumad, kes ei tahtnud olla kirikhärrad, vaid suutsid iga tööga korda saada. Näiteks Hartvig Helilaid, kes taastas Märjamaa kiriku ja ehitas ise sinna ka oreli.
Kuivõrd vaimulik üldse peab ennast kõigi ilma asjadega kursis hoidma? Äkki muutub ta siis liiga pinnapealseks ja laialivalguvaks.
Teabe hulk ei tee veel targaks. Mind huvitab vaid see, mis minu maailmapildi jaoks on oluline.
Etoloogia, antropoloogia, semiootika ja muu säärane – kõik see, mis püüab vastata, miks on inimene selline, nagu ta on. Mitte sellepärast, et olla selles või teises erialas kodus, sest mul pole neist asjadest niikuinii suurt kellegagi rääkida, aga selline teadmine integreerib minu maailmapildi.
Kas vaimulik peaks olema õpetatud mees?
Teoreetiliselt võiks ju seda pidada soovitavaks. Meie praegune peapiiskop näeks, et kõigil vaimulikel oleks vähemalt magistrikraad. Tegelikkuses vajab vaimuliku amet hoopis enam muid isikuomadusi. Jeesuse jüngrite seas ei olnud ühtegi kirjatundjat, aga nad said oma ülesandega korda. Vaimuanded on erinevad, suures majas vajatakse igasuguseid riistu.
Aga muidugi, mõni õpetatud mees nagu Paulus või Apollon, võiks siiski hulgas olla. Kahjuks on Eesti nii väike ja vastavalt on piiratud ka aju hallolluse kogus, nii et kõige helgemad pead ei tarvitse kirikutöösse sattuda.
Sinu jutlusi on ilmunud ka raamatuna. Kui tähtis on luteri kirikus jutlus, on meil üldse sõna kirik?
Jutlus ei ole enam tähtis. Uue korra kohaselt piisab evangeelses missas homiiliast, mille lõppu loetakse usutunnistus.
Lutheri järgi lisaks pühakirjale ja inkarneerunud Sõnale, on Jumala sõna ka see, mis kantslist kuulutatakse. Äkki tänapäeva luterlased rohkem teevad eksegeesi, kui kuulutavad Jumalat?
Eksegees on vajalik teksti adekvaatseks mõistmiseks, on korraliku jutluse eeldus. Minu suur õpetaja Bultmann ütles, et jutlus on kerygma (ehe kristlik kuulutus – U.P.). Kui jutlus on seda sõna väärt, siis ta on Jumala sõna kuulajaile, mis aktualiseerub sellel hetkel. Olen täitsa sama meelt.
Jutlus mitte Jumala sõna üle, vaid jutlus kui Jumala sõna – autoriteediga kuulutamine – on luterlusest pea kadunud. Ja asi polegi Eestis, Saksamaal on see toimunud juba varem ja äärmuslikumaltki.
Missugune on kiriku tulevik? Vähemasti arvudes EELK aina väheneb.
Kes olen mina, et teada vastust? Maailm muutub mitte ainult ühte joont pidi. See, et midagi teiseneb ja hoopis muud vormid võtab, ei tähenda, et teda enam ei ole. Kui üks kirik kaob, siis astub miski muu ta asemele. Aga kui jüngrid küsisid, kas neid on palju või pisut, kes õndsaks saavad, vastas Jeesus: «Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud püüavad, aga ei jaksa.» Ja Ta ei olnud sugugi kindel, et kui Ta tuleb, kas Ta usku maa pealt leiab.
Ometi õhkavad tänapäeval paljud tagasi kas või 20. saj esimese poole peale, et küll siis ühiskond oli palju kristlikum, keskajast rääkimata.
Eks see õhkamine tuleb võrdlemisest. Esimese Eesti aja vaimulikud ei olnud kuidagi oma armetu majandusliku olukorraga rahul pärast kirikumõisate võõrandamist ja regulatiivmaksude kaotamist, sest nemad võrdlesid oma järge 19. sajandi omaga, mil pastor oli kihelkonna moraalivalvur ja koolide inspektor ja palju muud.
Aga kui keskaega pidada kristluse tipuks, siis tuleks tunnistada Luther kirikuvastaseks, tema ju asus tolleaegset kirikut reformima ja sellega feodaalset ühiskonda lagundama.
Mida sa Tallinna Jaani koguduse uuele ülemõpetajale soovitad?
Üks asi, mida inimesed näevad ja kogevad, on siirus. Nad ei tarvitse kõikide asjadega esmalt nõuski olla, aga kui selle taga on aus ja siiras püüdmine midagi teha, nii nagu on võimed konkreetsel vaimulikul, siis küllap seda ka aktsepteeritakse. Soovin talle, et ta oleks tema!
Urmas Paju

Toomas Paul
Sündinud Tartus 29. oktoobril 1939.
Õppinud Kursi algkoolis, Tartu Ehitustehnikumis 1954-1957, Tallinna Polütehnikumis 1957-1958, EELK Kõrgemas Katsekomisjonis 1960-1964.
Teeninud: 1960-1968 õpetaja Ridalas, hooldaja Martnas ja Lihulas. 1968-1986 Valjalas, hooldaja algul Pühas ja Mustjalas, hiljem Karjas ja Saaremaa Jaanis. 1986-2004 Tallinna Jaani koguduse õpetaja. 1992-1995 ka Tallinna saksa koguduse õpetaja.
Töötanud: õppejõuna Usuteaduse Instituudis, professorina Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja Eesti Muusikaakadeemias.
Magistrikraad tööga «Iustificatio sola gratia Jeesuse tähendamissõnades», 1971.
Teoloogiadoktori kraad tööga «Eesti piiblitõlke ajalugu. I osa», 1994.
Durhami Ülikooli (Inglismaa) Doctor of Divinity h.c. kraad inglise ja saksa keeles avaldatud teadustööde ning oikumeenilise tegevuse eest, 1994.
Eesti Vabariigi IV klassi Riigivapi orden, 1998.
Publikatsioon:
1989 Uue Testamendi tõlge (koos Uku Masinguga)
1994 esseevalimik «Ta tuli omade juurde»
1995 jutlusekogu «Kusagilt kumab valgust»
1996 leeriõpik «Maise matka poolel teel»
1997 palveraamat «Sinu tahtmine sündigu. Palveid maise matka lõpu eel»
1999 kirjanduslooline monograafia «Eesti piiblitõlke ajalugu»
2002 esseekogu «Põuapäikese paistel»
2003 «Kirik keset küla» sarjas «Eesti mõttelugu»

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)