Teadmise võlu ja valu

Täna on lõikuskuu viimane päev ja homme mihklikuu esimene päev, mis on igale perele tähtis. Õppeaastat alustavad lapsed või lapselapsed, ka neil, kel kooliminevaid pereliikmeid ei ole, tulevad meelde kooliajad. „Kõik, kõik on uus septembrikuus“, on oma luuletuses öelnud Olivia Saar.

Esimene september on kooliaasta algus mitmel maal ja meil saanud tavaks. Enne II maailmasõda võis maakoolides õppetöö alata ka hiljem, kuid pidi kestma algkoolis vähemalt 180 päeva, gümnaasiumis võidi alustada varem, kuid kestma pidi õppetöö 35 nädalat.

Kooli aluses mõeldakse õppetöö sisule ja eesmärgile. Mina arvan, et õppimise eesmärki ei saa pidada rakenduslikuks, kui me just ametit ja kutset ei omanda. Esimeses Moosese raamatus on öeldud, et inimene pandi Eedeni aeda harima ja hoidma (1Ms 2:15) ja pärast Eedeni aiast väljasaatmist harima maad, millest ta oli võetud (1Ms 3:23). 

Maa tahab harimist ja nõnda ka inimene. Jeesus Siirak manitseb juba noorpõlves haridust taotlema, et leida tarkust ka raugaeas (Srk 6:18). Õppimise sisu peaks olema enda ja maailma mõistmise püüdlemine, samas teades, et me seda ei saavuta. Kui oleme enda arvates midagi teada saanud, siis on palju juba muutunud. 

Koolis õppisime Herakleitosele omistatud lauset, et kõik voolavat. Nõnda on asju, mida me arvame, et teame; need, mida me teame, et ei tea; ja need, mille mitteteadmisest meil aimugi ei ole. Muidugi võib arvata, et olen mitmed koolid lõpetanud, kuid teiste silmis olla ikka õpetatud lollpea. Õpetussõnades on kirjas, et kui näed meest, kes iseenese silmis on tark, siis on albil enam lootust kui temal (Õp 26:12). Kes küll annaks märku, kui hakkan ennast targaks pidama? 

Taevakoordinaatide määramise korral on vaatleja silm tema jaoks taevalaotuse ja maailma keskpunkt, kuid määrates tähe kõrgust ja asimuuti tajub ta ilmaruumi ääretust. Taevakoordinaatide abil määratakse ka geograafilised koordinaadid, seega asukoht maakeral.

Teiseks mõtleme õppe korraldusele. Oleme harjunud, et lapsed lähevad hommikul kooli ja lastehoid on ühendatud õppimisega. Mitukümmend last järgivad päevas tunniplaani ja peaksid kõik koos iga tunni möödudes olema huvitatud vaheldumisi matemaatikast, kirjandusest, võõrast keelest, käelisest tegevusest jmt. Teame, et see on võimatu, kuid tunnistame ka seda, et kõige paremini õpib inimene seda, millest ta on huvitatud ja mida oskab juba küsida. 

Pedagoogika ajaloo loengutest on mulle meelde jäänud Aleksander Elango jutt ühest pedagoogikateadlasest, kes soovitas koolid kaotada, sest kõik, kes õpivad ja kõik, kes midagi oskavad ja teavad, õpetavad. Paraku on formaalne haridus vajalik, sest lihtsam on elada normidega korraldatult ja nõnda annab tunnistus või diplom teada, mida on selle näitaja pidanud õppima.

Homne päev on ka 83. teise maailmasõja puhkemise aastapäev Euroopas. Ida-Aasias oli sõda tollal juba alanud. Praegu oleme tunnistajad sõjale Euroopas ja saame ärevaid teateid õppustest Taiwani väinas. Ukraina sõda toob kaasa uued ülesanded ka koolile: vastu võtta ja kooliellu ning õppetöösse kaasata põgenike lapsed. Tahan loota ja unistada, et rahvusvaheliseks rahupäevaks, 21. septembriks vaikiks relvad. 

Sõda on toonud meile ka hoogtöö, punamonumentide kõrvaldamise. Minu arvates on mõiste „punamonument“ eksitav. Kommunistide ausambad on avalikust ruumist kadunud, jäänud on Punaarmee võitu ülistavad mälestusmärgid või sõjahaudade tähised. Eesti ajaloos on „punane aasta“ 1905, kuid sel aastal sai alguse ka Eesti erakondade tegevus ja võimalus luua eestikeelseid koole. 

Karistussalklaste hukatud oli teiste seas Bernhard Laipmann, Tallinnas tapeti pea sada inimest turuplatsil. Vastasseis punaste ja rahvuslikult meelestatud valgete vahel tuli 1918. Võitu ülistavatest monumentidest on tank rännanud muuseumisse, kuid mõeldes pruutpaaridele, kes tanki ette lilli viisid, siis oli see muutunud viljakusriituse vahendiks. Sõjahaudadel vajavad selgitust mõisted „Suur Isamaasõda“ ja „sotsialistlik kodumaa“. Kas endise Lutheri vabriku õues olev mälestuskivi Punaarmeesse mobiliseeritud ja hukkunud tehasetöötajatele on punamonument?

Koguja kirjutab (Kg 1:18): „Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.“   

 

 

 

 

Vootele Hansen,

kolumnist