Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Teadmine, mis teeb paremaks

28.08.2019 | | Rubriik: Juhtkiri

Armas lugeja! Loodan, et sul on olnud hea suvi, mis on kinkinud mõnusaid ja kosutavaid puhkehetki. Samuti loodan, et sul on olnud hetki, mil oled olnud kahekesi mõne huvitava raamatuga, mis on haaranud sind enesesse, et oled saanud värskendavaid vaimseid impulsse või oled hakanud vaatama nii mõnelegi asjale uue või värske pilguga. Võin tunnistada, et Issand oma armus kinkis minulegi selliseid hetki ja raamatuid.
Nendest esimesena nimetaksin Thomas a Kempise vaimset klassikat „Kristuse jälgedes“. Olen seda peaaegu et peopessa mahtuvat lõputut aardelaegast avanud oma elu erinevatel perioodidel ning alati leidnud sealt midagi. Seekord aga jäi mõte pidama päris algusesse, kus on juttu vaimsest vendlusest, kuhu Thomas kuulus. Saatesõna kirjutaja loetleb mõningaid põhimõtteid, mida need vennad järgisid. Neist üks ei ole mind siiani lahti lasknud – „Igasugune teadmine, mis paremaks ei tee, on kahjulik“ ehk positiivsemalt ümber öelduna: tõeline ja tegelik teadmine, aga miks ka mitte teadus, samuti õpetamine, peaks tegema meid paremaks.
Minu arvates on siin peidus oluline tõde, kui oleme pea alustamas uut õppeaastat, et vaataksime sellele ka õppija isiksust ja tema vaimset kvaliteeti kujundavast aspektist. Muidugi suurendab õppimine teadmiste mahtu, samuti nendega ümberkäimise oskust, kutseõppes arusaadavalt kutseoskusi ja vilumusi, kuid see ei saa olla kõik. Õppimine ja õpetamine peaksid meile lisama sellist teadmist ja sellisel viisil, et meist saaksid paremad inimesed. Just nimelt seesugused, kellest on Jumalal hea meel ning kelle elu on ligimesele õnnistuseks.
Kuidas aga mõista paremaks saamist? Nagu kõike, võime sedagi mõista väga avaralt ja samastada meile luterlike kristlastena usuomase arusaamaga, et meie elu ongi igapäevane meeleparandus. Kuivõrd Issanda abil paraneb ja saab paremaks meie meel, tuleb kogu meie elu sellele järele.
Vastata võib ka kitsamalt minu hea sõbra, anglikaani preestri Ian Stocktoni sõnadega „vaata, mis osa sinu elust vajab lunastust“. Tõepoolest, keegi meist pole üdini hea ega halb, vaid kinga pigistuse kohas on erinevus. Seega pole üldist retsepti paremaks saamisele, tuleb ikka Issandat paluda, et ta näitaks ära meie nõtrused, enamgi veel aga saadaks meile oma andestavat ja parandavat armu. Samuti vaimulikku teadmist, mis teeks meid paremaks.
Siiski on olemas luterlikult spetsiifiline vastus, mida tähendab vaimne kasv ja paremaks saamine. Laenan selle ühelt teiselt selle suve mõnusalt raamatult, mille autoriks on Scott H. Hedrix ning mis on Martin Lutherist, mitte ainult kui kirikut muutnud reformaatorist, vaid kui inimesest, keda Jumala arm puudutas. „Lutherit tuleks mõista mitte kiriku, vaid religiooni reformijana, kes püüdis asendada kehva religiooni usuga, mis väärtustab vabadust ja õiglust, mitte kitsarinnalist moraliseerimist ega ordodoksiat; religiooniga, mis avab meeli, mitte ei sulge neid; religiooniga, mis avab südameid „vastastikuses trööstis“, mitte ei sulge neid kibeduse ja kurnamisega … Lutheri arvates annab ühendus Kristusega usklikele jõudu vaadata väljapoole, mitte sissepoole, ning anda jumalikku armastust edasi teistele, kes seda vajavad.“
Alahindamata kuidagi iseenese hinge väärtust, meie vastutust ja tööd temaga, tuletab hea luterlik teoloogia meile alatiselt meelde meie võlga, vastutust ja rõõmsat pühendumist oma ligimesele, tema armastamisele ja teenimisele. Kas pole just selline teadmine ja teadmiste omandamine ustav ja hea, mis annab meile jõu unustada iseennast ja oma vajadused ning avaneda ligimesele? Seda enam, et kohtupäeval võib selguda, et Kristusel oligi maa peal meie ligimese pale.
SanderOve_2017marts_TiiuPikkur

 

 

 
 

Ove Sander,
assessor

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)