Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Teadmine kaduvusest ja piiratusest*

05.12.2012 | | Rubriik: Juhtkiri

Kirikuaasta viimane pühapäev tuletab taas meelde, et üks aastaring on täis saamas. See omakorda annab põhjust mõelda, mis ees ootab. Elatanud inimesele tähendab see ju, et maise elu jaoks mõeldud aeg on lühemaks saanud. Noorele ei tähenda see midagi, tal tundub aega küllalt olevat ja kärsitult on ta valmis edasi tõttama. Nii palju on tal pooleli, nii palju ära teha. Aga oled sa noor või vana – maises elus on nõnda, et peatume ja mõtleme elu üle järele. Mõtleme, mida oleme võitnud, mida  saavutanud, mida kaotanud, millest või kellest ilma jäänud.
Kirikus teame ju sedagi, et nagu aastad kaovad, seljataha jäävad, nõnda kaovad meie kõrvalt ka inimesed ja sellele mõeldes on peetud vajalikuks just kirikuaasta viimasel pühapäeval neid mälestada. Igaviku teele maisest elust astudes on mahajääjail põhjust igaviku peale mõelda ja sellest ka tänase päeva nimi – igavikupühapäev, kalender nimetab seda pühapäeva Kuningas Kristuse pühaks. Evangeelium toob ära vägagi vägeva pildi, kus Kristus on kohtumõistja troonil ja me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees …
Aga rahvasuu ütleb lihtsalt surnutepüha. See on üks võimalus mälestada lahkunuid – nii neid, kes on hiljuti lahkunud, kelle haual ei ole lilled veel närtsinud, kui ka neid, kes on aastaid mullas puhanud. Me ei taha ega tohi unustada neid, kes on meile olnud lähedased ja kallid. Ja nende mälestamine tuletab meile meelde, mida oleksime võinud paremini teha. Elu on kahjuks täis pilte sellest, kuidas perekonnad lagunevad, vanemad jäetakse hooletusse, kus armastuse puudus muserdab inimesi. Ja me peame nende eest palvetama!
Unustatakse lihtsalt see, mida apostel Paulus ütleb armastuse kohta ja loeb üles kõik, mis inimene võiks teha, kuni vara väljajagamise ja elu põletamiseni. Aga kui mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi, kõik muutub tühiseks.
Ja samas, me ei tohi unustada, et armastus pole inimlik ettevõtmine, vaid säärane armastus, nagu Jeesus seda näeb, on Jumala and, on pärit Jumalalt, mis on ju armastus. Surma, igaviku, igavese elu peale on inimesed ikka mõtelnud. Vaadanud surma inimlikest oludest lähtudes. Mida ta tähendab ühel või teisel korral? Ja tõepoolest, ka inimlikult võttes surm ei muuda olematuks neid sidemeid, mis meil on olnud, mis meid on sidunud. Surm lihtsalt tuletab meelde, et nähtav, ajalik on üürike, nähtamatu on igavene. Lihtsalt öeldes: armastus on tugevam kui surm. See on muidugi seotud Jumalaga. Ja siis võime öelda – elu algab uuesti! Kui Jumal on meie Looja, siis ei ole tal ju üle jõu käiv ülesanne luua uut elu.
Inimesed on elu ja surma üle mõtiskledes nimetanud surma nii sõbraks kui vaenlaseks. Oh surm, kui hea oled sa viletsale, kes on nõrk ja murede koorma all, kel midagi enam loota ja oodata ei ole. Tule päästa mind vaevast, kui mind saadad igavesele unele. Ja teiselt poolt, kui surm tuleb kui julm vaenlane, kisub puruks kõik sidemed, rebib välja inimese tema tööde keskelt, võtab ära nendelt, kellel teda oleks kibedasti vaja – see paneb kurvastama ja südamevalu tundma. Miks mina pean seda kannatama, millega mina küll olen selle ära teeninud?
Kõik oleneb sellest, kas me vaatame vaimsetele asjadele Jumalale mõeldes või ilma Jumalata. Nii või teisiti peame kaaluma seda väga tõsiselt. Maise külje pealt vaadates on ju vägagi selge see – igal asjal on algus ja ots. Ükski puu ei kasva taevasse, ka inimese kasvul on piirid ja siis tuleb aeg, kus inimene peab ütlema: «Ma ei ole enam see, kes ma olin noorelt.»  Muidugi on igas elueas inimesel võimalik täisväärtuslikku elu elada, aga ühel päeval me maja muldne hoone variseb kokku. Aga see ei pea halvama meie elutahet. Inimene võib kõrge eani olla energiline ja tubli. See elu kaduvuse ja piiratuse teadmine võib inimese sundida ka väärale teele. Kaob vastutustunne, kõrgemate sihtide poole püüdlemine. Pühakiri ütleb selle kohta: inimene elab siis oma himude järgi (2Pt 3:3). Ta ei ole enam oma elu peremees, vaid hirmud, tungid valitsevad ta üle.
Kui igaviku peale mõelda, siis võime inimestena näha nii positiivset kui negatiivset. Kui inimene vajab midagi hädasti ja ta ei saa seda, siis ütleb: kestis terve igaviku, enne kui ma abi sain! Või kui näiteks lennujaamas lend hilineb või ootamine pikaks venib, võime ka öelda: kas me peame siin igavesti istuma? Ei ole ime, kui igavikust rääkides öeldakse – inimesed on kannatamatud, tahavad kõike kohe, igavik ei sobi neile. Kirikuõpetajad on kindlasti kuulnud sääraseid ütlemisi, et «mis ma selle igavikuga peale hakkan, mängides kannelt ja lauldes kirikulaule, mina küll seda ei taha».
Sellest koorub välja mõte: mis kaua kestab, see on igav. Ja teiselt poolt jälle oleme inimestena hädas, et õnnehetked on üürikesed, me tahaksime, et nad kauem kestaksid, aga nad mööduvad ruttu. Tahaksime öelda: viibi veel, sa oled nii kaunis …
Kuno Pajula,
peapiiskop emeeritus

* Kuno Pajula viimane jutlus Piibli kirjakohale Mt 25:34–40, mis oli ette valmistatud jumalateenistuseks Tallinna piiskoplikus toomkirikus 25. novembril.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)