Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Teadmatusest sallimatuseni

03.10.2012 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Kord nädalas 45 minutiks gümnasistide ette jõudes on mul nädalast nädalasse üks ja sama eesmärk. Kuidas suunata noort inimest nägema enda ümber märke ja märgisüsteeme. Nägema nende märkide taga religiooni või religioonide mõju ja meie kõigi osa selles süsteemis.
Mul on arvamus, et kui õpilane näeb neid märke ning teab nende tähendust, on tal esiteks endal toekam maailmas elada, aga samuti suudab ta mõista endast teistmoodi käitujate motiive, mis kokkuvõttes välistab sallimatuse.
Läbi õppeaasta vältavat kursust alustan küsitlusega usunditest. Hillitsetumalt püüan tekkinud keskustelus kombata noorte isiklikku kokkupuudet usu(ndi)maailmaga. Mis te arvate, milliseid vastuseid ma saan? Isikliku usu teemal avalikult sõna võtma ei kiputa. Oma lühikese kooliõpetajastaaži jooksul ei ole ma kogenud, et ükski õpilane oleks soovinud nimetada oma usutunnistust või kuulumist konkreetsesse usugruppi.
Küll aga ei taha jutt kuidagi lõppeda, kui võtta teemaks teiste usulised arusaamad ja käitumine. Nimetan seda fenomeni omaette adapteriks – läbi teise inimese või grupi jõuda iseenda identiteedini. Vahel õpilane kirjeldab oma vanaema usulist käitumist ning sellest, millise hinnangu ta esivanemale annab, saan aru, millist orientatsiooni lapselaps isiklikult omab. Tuleb küll tunnistada, et minu õpilaste hulka pole juhtunud vabakoguduse või mõne äärmuslikuma usugrupi liiget, kes ilmselt julgemalt oma maailmavaadet esitleks.
Riiklik õppekava näeb ette käsitleda gümnaasiumis religi­ooni(de)ga seonduvat süvitsi, probleemipõhiselt. Eelduseks on, et nooremates astmetes on maailmareligioonid selgeks õpitud. 11. klassi õpilastega kohtudes aga selgub, et teadmised on pehmelt öeldes lünklikud. Vaadates eelmise nädala Aarne Rannamäe juhitud vestlussaadet «Vabariigi kodanikud», sain viite, et religioonialane harimatus iseloomustab ka üliõpilasi. Islamistika lektor Elo Süld nimetas, et tema tudengite eelteadmised islamist on napid ja tendentslikud. Nimetatu iseloomustab lõviosa lääne ühiskonda. Muidu ei käitutaks meelevaldselt mõistetega usuvabadus, sõnavabadus, vabadus, mingid grupid ei rahulduks teiste gruppide (usuliste) tõekspidamiste pilamisega ega katsetataks sõnavabaduse piire provokatiivsel moel.
Andrei Hvostov alustas 9. augustil Eesti Ekspressis artiklit tõdemusega, et maailmas toimuva mõistmiseks ei piisa enam ajaloo- ega ühiskonnaõpetusest, appi tuleb võtta usundiõpetuse tund.
Liina Raudvassar   

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)