Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Teada jumalikku mõõdupuud

26.02.2003 | | Rubriik: Jutlus

Mk 8:31–38
Head sõbrad! Oleme paastuaja ehk Kristuse kannatamisaja künnisel, eelseisval kolmapäeval tähistame tuhkapäeva, s.o Kristuse kannatamisaja algust, mis kulmineerub Suurel Reedel, Jeesuse ristilöömise päeval.
Mingil põhjusel kuulub eestlaste ürgolemusse just kannatamise ja seega ka Jeesuse kannatuse väärtustamine, küllap selletõttu me ei tunne mõõdutundetut pidutsemist ja karnevali (carne vale = hüvasti liha) vastlapäeval, nagu see on tavaline romaani rahvaste juures.
Me ei tunne öist lihasöömist ega nii-öelda pidutsemist ülestõusmispüha ööl, nagu see sünnib sagedasti slaavi rahvaste juures.
Täna käsitleme Kristuse kannatamisaja eelse viimase pühapäeva vanakiriklikku evangeeliumi, st pühakirjateksti, mis on kõige täpsemas vastavuses eelkannatusaja lõpu ja algava paastuaja tähendusega.
Lõppenud on niinimetatud Galilea kuldne kevad, mil Jeesuse populaarsus päev-päevalt kasvas ja üksikud tagasilöögid (näiteks Naatsaretis) ei vähendanud jüngrite veendumust, et Jeesus võtab võimu enda kätte ja kehtestab Jumala kuningriigi maa peal. Tollase ühiskonna lihtsatel meestel, Jeesuse jüngritel oli kindel lootus, et nad saavad vähemalt ministri koha valitsuses, kus Jeesus on peaministriks.
Küllap tundusid Jeesuse sõnad jüngritele vastuvõetamatud, et Peetrus noomis Jeesust tõsiselt, kusjuures Jeesus ei öelnud muud kui seda, mis tal ees seisab. Meie jaoks, kes me tunneme Jeesuse kannatuslugu, on olukord kaastundest hoolimata paratamatu, veelgi enam – see on Jumala tahe. Jumala tahte vääramatust näitavad selgelt need karmid sõnad, millega Jeesus pöördub Peetruse ja kõigi oma tollaste ning praeguste jüngrite poole: «Tagane minust, saatan, sest sa ei mõtle seda, mis on Jumala, vaid mis on inimeste kohane!»
Öeldud karmilt, aga õiglaselt. Kogu meie mõtteviis ja kasvatus põhineb humanistlikul lähtepunktil, me mõtleme inimesekeskselt. Kipun arvama, et enamik kaaskristlasi suhtub surmanuhtlusse eitavalt, seega humanistlikult. Aga selle kohta on Taani teoloog ja filosoof Søren Kierkegaard küsinud: «Kas Jumal oli humaanne, kui ta laskis oma ainusündinud Poja risti lüüa?!» Jumala tahtmine ja inimesekeskne mõtlemine ei ole tihti kooskõlas: Jeesuse ja Peetruse dialoog on sellele selgeks kinnituseks.
Rääkides koguduseliikmetega ja eeskätt inimestega väljaspool kogudust, väidab enamik enesekindlalt: ma ei ole varastanud, abielu rikkunud ega kedagi tapnud, järelikult ma ei ole patune.
Aga kelle tahtmist Sa oled täitnud? Abikaasa tahtmist, laste tahtmist, riigi tahtmist, lõpuks oma tahtmist! Aga oled Sa küsinud, kas need soovid on vastavuses Jumala tahtmisega? Vastus on enamasti ei. Jeesus aga ütleb: «Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ära ja võtku oma rist enese peale ja järgigu mind.»
Me ei taha oma risti kanda, aga me ei pääse sellest. Ja siis ei jää meil muud üle, kui risti enese järel lohistada, aga see on veel raskem ja vaevarohkem. Kui me näiteks teadvustame oma haigust, selle Jumala hoolde usaldame ja siiralt ütleme: «Sinu tahtmine sündigu,» siis on haigust kergem kanda või kaob see sootuks. Kui me haigusele mõtleme, selle vastu vaid inimlike vahenditega võitleme, on see meile raskeks taagaks.
Austatud õpetaja prof Elmar Salumaa ütles alati: «Ärge palvetage selle eest, et Jumal teilt haiguse ära võtaks, vaid palvetage selle eest, et Ta teid targa arsti juurde juhataks.»
Jeesuse sõnad «kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes iganes oma hinge kaotab minu ja armuõpetuse pärast, see päästab selle» kehtivad meie ihu, tervise ja küllap ka omandi kohta. Agendas on see pühakirjalõik kasutusel täiskasvanute ristimise korra juures. Need sõnad tuletavad ristitavale meelde, et pärast ristimist on Jumal meie Isa, vaatab alati rõõmu ja vahel ka murega meie peale ning näeb iga sündmust meie elus, kuuleb iga meie sõna, tajub iga mõtet, aga ei sekku meie ellu muidu kui meie või kellegi teise palve peale.
Nii ristimisel kui ka igal eluhetkel peaks eneselt küsima: «Mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga oma hingele kahju teeks?» Sellele peaks iga poliitik mõtlema enne mõne otsuse poolt või vastu hääletades. Kas partei huvid või parteijuhi kasu on tõesti tähtsamad kui oma hing ja sellega lahutamatult seotud ihu, kogu oma elu? Kas kildkondlikud huvid on tähtsamad kaasinimese heaolust, olgu see riigi või üksiku valla tasandil?
Oma hinge kasule ja kahjule peaks mõtlema iga ärimees. Kas miljon (mõnikord vaid mõni tuhat) krooni pangarvel on tähtsam kui tervis või perekondlik õnn? Kas au ja kuulsus inimeste silmis või plekitükk rinnas on olulisem igavesest aukroonist, mille annab Jumal ja mida andes vaatab Ta ka meie varjatud tegudele, mõtlematutele sõnadele, millede pärast meil võib-olla vahel häbigi on?
Need sõnad, mida Jeesus oma jüngritele ütleb enne Jeruusalemma minekut (nii on need vähemalt asetatud vanakiriklikku perikoopide ritta ja leidnud kasutust läbi sajandite), kehtivad kõikidele põlvkondadele ja igale inimesele igal eluhetkel: «Kes häbeneb minu ja mu sõnade pärast selles abielurikkujas ja patuses tõus, selle pärast häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma auhiilguses ühes pühade inglitega.»
Kehtigu see ka meie suhtes ning aidaku peatselt algav Kristuse kannatamise aeg meil ära tunda oma patt mitte üksnes inimliku, vaid eeskätt jumaliku mõõdupuu kohaselt ning elada oma elu ja täita oma kohustusi Jumalale meelepäraselt. Aamen.
Peeter Kaldur,
Jõhvi koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)