Mida teati, arvati ja usuti Piibli-aegses maailmas seksuaalsuse kohta? 3. osa

2. Patriarhaalne maailm: seksuaalsus ja võim

Nii Vana-Lähis-Idas kui ka kreeka-rooma maailmas oli seksuaalsus seotud patriarhaalse peremudeliga, mis oli osa patriarhaalsest ühiskonnakorrast. Perekonna keskmes seisis mees – isa, abikaasa, perekonnapea. See ei tähenda, et naistel poleks olnud tegutsemisruumi või mõjuvõimu, kuid õiguslik ja sümboolne süsteem oli meeste kasuks kallutatud.

Naise seksuaalsust kontrolliti eriti seetõttu, et tema keha oli seotud perekonna au ja järglaste legitiimsusega. Tütarde süütus enne abielu oli oluline, sest abielu ei olnud ainult kahe inimese isiklik side, vaid kahe perekonna kokkulepe. 5Ms 22:13–21 käsitleb süütuse tõendamise ja süüdistamise küsimust; 5Ms 22:28–29 käsitleb vallalise neitsiga magamist. Mõlemas tekstis on naise keha seotud isa ja tulevase abikaasa õigustega.

Heteroseksuaalsus oli selles maailmas sügavalt asümmeetriline. Mees ja naine ei astunud seksuaalsuhtesse ühiskondlikult võrdsetelt positsioonidelt. Isa otsustas sageli tütre abielu üle; abielunaise seksuaalsus seostus mehe au ja pärijate legitiimsusega; leskede ja lahutatute olukord oli majanduslikult ebakindel. Seetõttu olid tütarde, neitsite, abielunaiste ja leskede seksuaalsust puudutavad normid rangemad kui meeste omad.

Vana-Lähis-Ida seadused annavad selle kohta konkreetseid näiteid. Hammurapi seaduse § 129 näeb abielunaise ja tema armukese tabamisel ette mõlema karistamise, kuid abielumees võib naisele andestada. Kesk-Assüüria seadustes sõltub seksuaalkuriteo käsitlus sellest, kas naine on vaba, kihlatud, abielus, isa majapidamises või mehe kaitse all. Naise keha on õiguslikult seotud meestevaheliste suhete ja perekondliku kaitsega. Hetiidi seadustes võib seksuaalse teo tähendus sõltuda sellest, kas tegu toimub sunniga, sugulussuhte sees või loomaga.

Seega ei ole antiikne seksuaalmoraal lihtne „lubatud-keelatud“ skeem, vaid seisuse, suguluse, perekonna ja rituaalsete piiride süsteem.

Piibli jutustused ei ole siiski ainult patriarhaalse peremudeli kinnitused. Taamari lugu 1Ms 38-s näitab naist, kes kasutab seksuaalset strateegiat selleks, et saada kätte talle kuuluv õigus järglastele ja kohale Juuda perekonnas. Ruti loos tegutseb lesknaine aktiivselt ja targalt oma seksuaalsust kasutades, kuigi tema tulevik sõltub meessoost „lunastajast”. 2Sm 13 Taamari vägistamise loos ei varjata seksuaalse vägivalla hävitavat mõju. Batseba lugu 2Sm 11–12 näitab, kuidas kuninglik võim võib naise keha instrumentaliseerida. Diina lugu 1Ms 34 seob vägistamise või seksuaalse alandamise perekonna au, kättemaksu ja vägivallaga.

Kreeka ja Rooma allikates näeme sama patriarhaalset eeldust teisel kujul. Xenophoni „Oikonomkos” kujutab abielunaist majapidamise sisemise korra haldajana: tema ülesanne on hoida maja, vara, teenijaskonda ja laste kasvatamist. Aristotelese „Politikos” asetab mehe, naise, lapse ja orja hierarhilisse majapidamiskorda. Rooma ideaalne matroon pidi olema pudica – häbelik, vooruslik, kodune ja mehele truu.

Hauakirjades kiidetakse naisi sageli selle eest, et nad olid „villatööd teinud“, kodu hoidnud ja olnud „ühe mehe naised”. Uue Testamendi pastoraalkirjades saab see hiljem „õige lese” kriteeriumiks. Rooma hauakirjades esinevad fraasid ei ole lihtsalt „head sõnad” kadunukese kohta, vaid väljendavad ühiskondlikku ideaali, kus naise seksuaalne voorus oli osa perekonna aust.

Rooma maailmas kandis mees vastutust avaliku au, naine aga perekonna seksuaalse maine eest. Vaba mehe seksuaalsust hinnati sageli selle järgi, kas ta säilitas aktiivse ja domineeriva rolli ning ei rikkunud teise vaba mehe õigusi. Seetõttu võis mees külastada prostituuti või kasutada orja, ilma et seda käsitataks samamoodi nagu abielunaise truudusetust. See ei tähenda, et kõik seda moraalselt heaks kiitsid, kuid see näitab antiikse moraali asümmeetriat.

Rooma meditsiin ja filosoofia toetasid sageli seda hierarhiat. Meest mõisteti soojema, aktiivsema ja täielikuma olendina; naist jahedama, niiskema, passiivsema ja kehaliselt tsüklilisema olendina. Selline füsioloogia ei olnud neutraalne teadus, vaid aitas põhjendada seda, miks mehi peeti loomupäraselt sobivamaks juhtima ja naisi pigem sünnitamise, majapidamise ja perekondliku rolliga seotuks. Brown kirjeldab seda maailma kui ühiskonda, kus privilegeeritud noormees õppis juba varakult nägema naisi, orje ja barbareid endast madalamal paiknevaina.

Samasooliste seksuaalvahekordade puhul tuleb arvestada sama võimu ja staatuse loogikat. Antiikmaailmas ei mõistetud sugu alati eeskätt bioloogilise kategooriana, vaid sotsiaalse rolli ja domineerimise kaudu: mees oli aktiivne, naine passiivne pool. Kui meest sunniti seksuaalvahekorras passiivsesse rolli, tähendas see tema alandamist ja „naiselikustamist“. Just sellest vaatepunktist tuleb lugeda 1Ms 19 ja Km 19 lugusid: nende keskmes ei ole kahe võrdse mehe suhe, vaid vägivaldne alandamine, külalislahkuse rikkumine ja vaba mehe au hävitamine.

Puhtuse ja võimu seos ilmneb selles, et „rüvetamine“ võib tähendada nii rituaalset ebapuhtust kui ka staatuse kahjustamist. Naise „rüvetamine“ 5Ms 22-s ja teistes tekstides ei tähenda ainult füüsilist tegu, vaid tema abielulise, perekondliku ja sotsiaalse positsiooni muutumist. Antropoloogiliselt on seksuaalvägivald keha piiride rikkumine ja samal ajal perekonna, sugukonna ning kogukonna piiride rikkumine.

Jaan Lahe

(Järgneb.)