Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Tartus Riia uulitsas Lutsul külas

13.04.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Lähenen põlise tartlasena majale, mille olemasolust ja väärtusest olen olnud teadlik aastaid, aga milleni pole jõudnud kuigi sageli. Viimati käisin siin aastaid tagasi. Lähen avastama uut maailma…

Sisenenud ja saanud jalga muuseumisussid, astun edasi ajaloohõngulisse tuppa, kus hakkab silma vanaaegne suure hääletoruga grammofon, kaunid nikerdatud kardinapuud ja maalid kirjaniku perest ning Palamuse koolimajast.

Liivi ja Avo Rosenvald peavad tähtsaks seda, et üha rohkem inimesi leiaks tee Jumalani.
Liivi ja Avo Rosenvald peavad tähtsaks seda, et üha rohkem inimesi leiaks tee Jumalani.

Minu vastas istuvad Liivi ja Avo Rosenvald, kes juba üle 20 aasta on olnud Oskar Lutsu (07.01.1887–23.03.1953) elu ja loomingu vankumatud varahoidjad, säilitades iga vähimatki mälestuskildu – ikka selleks, et tulevastel põlvedel oleks alles rikkus, mida kirjanik oma loominguga on maailma toonud.

Maja on lugusid täis

Kirjanikuhärrast on abielupaaril jutustada palju. Nad teavad lugusid, mis olid liikvel kirjaniku eluajal, mõni ehk alguse saanud kirjaniku enda algatusel. Tegu oli ju mehega, kes liikus oma loomingus tõelisuse ja fantaasia piirimail.

Liivi toob näite aastaaegade saagast, kus otse raamatust võib lugeda, et Rajale läks külla kirjanik Oskar Luts. Memuaarides on ta andnud endale nimeks hoopis Andres ja muutnud kohanimed selliselt, et need äratuntavad on, näiteks Palamuse asemel on hoopis Alamuse. Ka praegune näitus majamuuseumis kannab nime «Kirjanik Oskar Luts: elu ja kujutluse piiril».

Eriline mälestus Oskar Lutsust jõudis majamuuseumi alles hiljuti, läbi suhtluse kirjaniku sugulase Heli Läänega. Lapsena oli Heli tihti külastanud Lutsude maja ja saanud tunda pererahva sõbralikkust. Tema mäletab ka Oskari poega Georgi, kes käis vahel isa käsikirju lugemas.

Kõige põnevam aga oli Heli Lääne saadetud matusekõne, mille tema isa pastor Jüri Kimmel pidas kirjaniku puusärgi juures koduste ringis. Selgub, et Oskar Lutsu saadeti viimsele teele koguni kolm korda: kõigepealt koduste ringis, järgmisel päeval õigeusu kombe kohaselt, kuna kirjaniku lesk Valentina oli õigeusklik, ja alles kolmandal päeval toimus riiklik tseremoonia.

Matusekõne teevad aga Liivi Rosenvaldi arvates eriliseks 1953. aasta kohta julged mõtted ja näiteks fakt, et Oskar Luts hüüdis surivoodil: «Kristus, aita!» Hämmastav, kas pole, ei tea ju kuigi paljud meist, kui palju armastatud rahvakirjanik üldse Jumalat uskus või Temale mõtles.

Kas kristlane Oskar Luts?

Liivi ja Avo on kindlad, et lapsepõlves oli Luts usklik. Usu sai ta kaasa kodust läbi usklike vanavanemate armastuse ja hoole, mida ta lapsena väga tugevalt koges. Armastuse ja hoolivuse kaasinimese, ka kõige väetima vastu on kirjanik sisse kirjutanud oma raamatuisse. Hoolimine vanusest või ühiskondlikust positsioonist sõltumata paistab silma Oskar Lutsu kirjatöödest.

Hando Runnel tõstis Lutsu 120. sünniaastapäeval esile selle, et kirjanik esitas oma loomingu kaudu vajaduse armastuse järele. Lutsu intuitiivne soov on: armasta ligimest nagu iseennast. Mälestustes ütleb kirjanik oma vanavanemate kohta: «Rõõmus meel oli alati nende saatja, ning see juba on üheksa kümnendikku ristiusust.»

Vanaema Posti Triinu armastas ja toetas teda ja kõiki teisi lapsi nagu lemmiklast. Vanaema aitas Oskaril varases lapsepõlves üle saada nii noorema venna Arno kui ka lähedase sõbranna Liisi kaotusest.

Liivi Rosenvald leiab, et Oskar Luts on kirjanikuna jätnud väga särava jälje eesti kirjanduslukku. Tegu on tõelise keelegeeniusega, kes dialoogi ja kõnekeelt kasutades andis edasi meie keele ilu kõigis tema värvides. Luts tõi oma tekstidesse sageli sisse uusi sõnu, mis ta oli leidnud näiteks murdekõnest, Johannes Aaviku sõnauuenduste seast või ise välja mõelnud. Näiteks on rahva hulgas tuntust kogunud «Kevadesse» kirjutatud uudissõna «jeekim».

Elu tänases päevas

Kui Avo Rosenvald pärast ülikooli muuseumisse tööle suunati, elas veel kirjaniku lesk Valentina. Eredalt mäletab ta naise soojust ja paiguti lausa ülevoolavat külalislahkust, mida proua ilmutas iga tulija vastu. Näiteks armastas Valentina pakkuda külalistele oma firmarooga, valgevenepäraseid rohkes õlis praetud pliine, mida ta tarmukalt ise ette tõstis. Et mitte solvata perenaist, tuli see lihtsalt ära süüa.

Liivi ja Avo päevad on täis tegemist. Maja tuleb puhas hoida ja kütta, talvel tänavalt lund lükata, kevadel-suvel suures aias muru niita ja lillepeenraid rohida. Avo ajast kuulub osa armastusele metsa vastu, tegutsedes väikeettevõtjana. Õhtutundidel istub ta aga arvuti taha, et tegelda asjadega, mida ta ise nimetab ühiskondlikeks.

Liivi kanda on muuseumi majandus- ja teadusasjad. Ta töötab üheaegselt teaduri ja giidina. Mõnikord võtab naine teadustöö tarvis aega ka õhtutundidest. Tema korraldab peaasjalikult näitusi, õpikodasid, muuseumitunde ja muudki. Abikaasadel on ette näidata terve nimekiri huvitavatest ja harivatest üritustest, mida üheskoos korraldatud. Liivi leiab, et tema töö on õnnistatud, sest see on südamelähedane ja töögraafik paindlik.

Kristlane olgu kuulutamas ikka maailmas

Nädalalõppudel võetakse jalge alla kirikutee. Tartu Kolgata baptisti koguduses on Liivi pühapäevakooli õpetaja, Avo aga peab diakonina aeg-ajalt jutlusi ja kuulub juhatusse. Juba aastaid pühapäevakooli tunde andnud Liivi leiab, et mida aeg edasi, seda rohkem peab õpetaja leidma endas jõudu ja armastust vallatute väikeste ilmakodanike vastu, kes justkui teevad kõik selle nimel, et kannatus ükskord katkeks.

Naise arvates on ülioluline jagada lastele eelkõige armastust ja muidugi rääkida Jeesusest, aga teha ka kõike muud, mis ühe pühapäevakooli tunni juurde kuulub. Kevaditi kutsub ta lapsed külla. Tund peetakse vabas õhus Lutsu ilusa aia õitemeres.

Avo tahab ennast kristlasena rakendada võimalikult rohkem ühiskondlikult. Ta arvab, et kristlane peab oma meelsuse ning tegudega igati aitama kaasa sellele, et üha enam inimesi leiaks tee Jumalani. Avo on veendunud, et kristlane võib küll omasuguste seltsis jagada head sõnumit, aga hädavajalik on minna ise maailma. Tema ettekujutus mahub ühte lausesse pühalt Fransiscuselt: minge ja kuulutage evangeeliumi ja kui kuidagi teisiti ei saa, siis võtke sõnad appi.

Valdkondi, milles osaleda, on ohtralt. Südamevalu tunnevad mõlemad noorte pärast, kes saavad küll koolist teadmisi psühholoogiast ja seksuoloogiast, ent jäävad põhikoolis täiesti ilma väärtuskasvatusest. Eriti selgelt tuli probleem nähtavale mõni aasta tagasi toimunud konkursil «Salajasi lehekülgi minu eluloost», kus noorte pihtimustest koorusid välja valusad lood.

Rõõm lastest

Liivi ja Avo Rosenvald on oma pisikeses korteris muuseumi kõrval üles kasvatanud neli last. Raul, Hanna ja Maili on nüüdseks majast lahkunud. Peres kasvab veel vaid Valdur, kel seisab peagi ees 9. klassi lõpetamine. Selle tähtsa ülesande kõrvalt jätkub noormehel indu kunsti- ja muusikaõpinguteks ning fotograafiaharrastuseks.

Avo nendib rõõmuga, et lapsed on valinud paljuski tema tee: vanem tütar on Brüsselis inglise keele tõlk, noorem kirjutab tänavu bakalaureusetööd eesti filoloogias. Vanem poeg Raul hakkab peagi lõpetama doktoritööd metsanduse alal. Kõik nad on rohkem või vähem osalenud ka kogudusetöös, aga tõsised kristlased on kõik. Avo leiab, et nemad ei ole selleks midagi erilist teinud, nad ei ole kasvatuses kasutanud ühtki nippi. Lihtsalt nii on läinud ja vanematel on Jumala abi üle väga hea meel.

Rõõmu lastest suurendab rõõm väikesest lapselapsest. Vanema poja tütar Tähe Helk vaatab aeg-ajalt vanaema seltsis näitust. Tema meeleheaks on lubanud mõnda eksponaati käega katsuda – näiteks Nukitsamehe tegelaskujude eeskujul valmistatud nukke või vürflimängu.

Väike hubane maja

Unistuseks on, et Oskar Lutsu majamuuseumi aeda võiks tulevikus kerkida ilus aiamaja, kuhu saaks üles seada kõik need näitused, mida praeguse maja kitsad olud ei mahuta. Samuti saaks seal pidada suviseid kontserte, mis mõnikord halva ilma tõttu on aiast sunnitud mujale kolima.

Tänavu ootab majamuuseum traditsioonilisele lastekaitsepäeva kontserdile esinema Hedvig Hansonit. Lauljatar on lubanud võtta repertuaari ka lastele mõeldud laule. Liivi Rosenvald usub, et noore emana suudab artist jagada oma armastust ja soojust paljudega.

Meie jutuajamise lõpuks sai mulle osaks väike ekskursioon, mis oli silmale ja südamele kosutav ja samas hariv. Ei või iialgi öelda, et ma tean, olen lugenud, olen näinud. Muidugi saatis mind rohke äratundmisrõõm, aga sain sellel päeval ka palju uusi teadmisi ja kogesin tundeid ning sügavat soojust ja sõbralikkust, mis sellesse majja on ära mahtunud.

Meeli Pärtelpoeg

Oskar Lutsu majamuuseumist

saab infot ja emotsioone mehest, kes andis eesti rahvale surematu jutustuse «Kevade» ning oli omamoodi Tartu pürjel, elav legend.

Asukoht: Riia 38, Tartu, tel 746 1030, liivi@oluts.tartu.ee

Avatud: K–L kl 11–17, P kl 13–17.

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)