Esileht » Uudis » Keskmine »

Tartus on olnud töised ja ilusad aastad

20.06.2012 | | Rubriik: Keskmine, Persoon kaasajast

Peeter Paenurm naudib aega, mil saab olla koos lastega. Pildil koos tütre Maarja Engeli ja poja Jaagup Martiniga. Erakogu
Tartu Maarja koguduse õpetaja Peeter Paenurm (45) lahkub koos perega Tartust ja asub 2. juulist tööle Eesti kaitseväe staabi- ja sidepataljoni Tallinnas. Ametivahetust kommenteerides ütleb ta, et peakaplan Taavi Laanepere kutse oli selline, millest oli raske loobuda ja samas ei teinud ka meie kiriku juhid midagi selleks, et 20 aastat EELKs teeninud õpetajat kogudusetööl hoida.

Oled teine Tartu Maarja koguduse vaimulik Gustav Kutsari järel, kes asub kaitseväe teenistusse. Kindlasti on Sul tulnud vastata koguduseliikmete küsimusele, miks oled selle sammu ette võtnud.
Peakaplan tegi ettepaneku tulla kaitseväkke tööle; sidepataljonis jäi kaplani koht vabaks. Minu jaoks oli see sedavõrd väärikas ettepanek, et imelik oleks olnud ei ütelda. Kiriku juhid ei teinud samas ka midagi, et mind kogudusetööl hoida.
Kaitseväe kaplani ja koguduse hingekarjase töö on väga erinevad, kuid olen kindel, et ka kaplanina ei ole ma EELK jaoks kadunud. Kindlasti oli üheks kaplani koha kasuks otsustamise põhjuseks seegi, et minu pere on selle ameti toel majanduslikult paremini kindlustatud ja ma saan pühenduda oma erialale ega pea end vaevama küsimusega, kas ja kuidas kogudus rahaliselt välja veab.
Oluline on märkida, et olen juba 15 aastat Eesti kaitseväe reservkaplan. Viimased kuus aastat olen tegutsenud kogudusetöö kõrvalt ka vabatahtlikuna Kaitseliidus ja olen Tartu maleva kaplan. Selles mõttes ei ole kaplanitöö mulle midagi päris uut ja võõrast. Muide, ka õpetaja Vooremaa oli Kaitseliidus kaplaniks ja sel kujul võib küll Tartu Maarja vaimulike reas mingit riigikaitsealast järjepidevust märgata.

Kuidas on pere käekäik Sinu plaanidega sobitunud?

Pere on selle elumuutusega sobitunud, vähemalt sellega leppinud. Eks Tartust ole omajagu kahju lahkuda. Tuleb leida uus eluase, lastel vahetada kooli ja lasteaeda, abikaasal oma töö ümber korraldada.
Kui väeosa paikneks Tartus või siin lähemal, oleks olnud mõnus jääda elama Tartusse. Kuid elada Tartus ja käia Tallinnas täiskoormusega tööl ei ole realistlik.

Jätad uuele õpetajale tegusa koguduse, kes on tagasi saanud ajaloolise pühakoja ja teeb pingutusi selle kordategemiseks. Milline on Sinu sõnum oma järeltulijale?

Olen Tartu Maarja koguduse õpetaja töö võtnud üle enne mind tegutsenud vaimulikelt. Teadaoleva arvestuse järgi olen 32. hingekarjane – üks lüli pikas ja auväärses vaimulike reas. Kindlasti on mul olnud oma käekiri, oma rõhuasetused ja oma annid. Ka oma nõrkused.
Olen teinud seda, mis on koguduse hingekarjasena olnud minu kohus, ja püüdnud selleks anda oma parima. Kui uuele hingekarjasele midagi soovida, siis ehk just seda, et ta ei peaks end tundma minu järeltulijana. Mina ei ole seda kogudust loonud ja ma ei soovi oma isiku ületähtsustamist. Loomulikult on mul hea meel, kui need tööd, mis on alustatud, leiavad jätkamist, ja traditsioonid, millega kogudus on juba harjunud, võiksid edasi elada.
Paljud nii Eestis kui välismaal kipuvad arvama, et kogudus, kes taastab oma kirikut, peab olema väga rikas. Nii see tegelikult ju ei ole. Meile on kiriku ülesehitamine olnud karm paratamatus. See on pikk ja energiakulukas protsess. Mul on hea meel, et vähemalt hoone on nüüd koguduse käes, taastamisidee olemas ja projekteerimine alanud.

Sinu peamised teenimiskohad on olnud Läänemaa ja Tartu linn. Mida on Sulle õpetanud Tartu aastad?

Tartus on olnud töised ja ilusad aastad, isegi koos kõigi raskuste ja muredega. Olen võinud koguduses ja praostkonnas töötada ja elada huvitavate ja väga erisuguste inimeste keskel. Võin ka ütelda, et Tartu aastad on kinkinud mulle toreda pere. 

Üldkiriklikult oled tegev olnud liturgiakomisjonis. Mida arvad EELK jumalateenistuslikust elust?

Mul on hea meel, et uus liturgiakäsiraamat sai valmis. See on olnud suur kollektiivne ühistöö ja paljuski erinevate ootuste ja vajaduste kompromiss. Koguduste jumalateenistused on Eestis üksjagu erinevad, kuigi kasutatakse sama käsiraamatut. Kui kogudus on mingi eripäraga harjunud, ei sega see inimeste osalemist. Kuid olen sageli kohanud probleeme pidulike teenistustega, millest võtab osa mitmeid vaimulikke ja laulukoore või teenistusse on integreeritud mingi talitus. Siis võib teenistus venida kohmakalt pikaks või kärbitakse rabedalt olulisi osi.
Meie kiriku vaimulikud ja kirikumuusikud vajaksid nn pidulike ühisteenistuste või piiskoplike teenistuste pidamiseks koolitust või konsultatsiooni. Kirikuvalitsuses võiks olla töötegija, kes igapäevaselt oma põhitööna jumalateenistuselu teemadega tegeleb, aitab ja suunab. Kuid seni pole meie kirik seda vajadust mõistnud.

Kuivõrd jääd edaspidi seotuks EELKga või pühendud täielikult kaitseväele?

Need asjad ei välista teineteist. Kaplan saab tegutseda vaid seeläbi, et kirik on ta sellele tööle läkitanud. Olen jätkuvalt EELK vaimulik, kuid 1. juulist kaitseväe peakaplani alluvuses. Kaitsevägi ootab minult täiskoormusega tööd ja pühendumist. Loomulikult tahan hoida sidet ametivendadega ja jõudumööda kaasa mõtelda ja tegutseda kiriku ühistes asjades.
Arvan, et vähemalt esialgu naudin seda, et teen viis päeva nädalas tööd ja nädalavahetuse saan olla pere jaoks. Saan pühapäeval minna koos perega nagu normaalne ristiinimene kirikusse ja istuda pingis koguduse keskel.
Sirje Semm 

Peeter Paenurm
Sündinud 26. mail 1967 Tallinnas
Õppinud EELK usuteaduse instituudis
Ordineeritud 11. detsembril 1991
Olnud õpetajaks Ridalas, abiõpetajaks Haapsalus ja hooldajaõpetajaks Martnas ja Kambjas
15. novembrist 2001 Tartu Maarja koguduse õpetaja
Tartu praostkonna abipraost
Kaitseliidu Tartu maleva kaplan alates 2006
Abielus Mari Paenurmega; lapsed Maarja Engel (8), Jaagup Martin (6) ja Johannes Oskar (5)

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)