Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Tartu rahuleping kinnitas Eesti iseseisvuse

02.02.2005 | | Rubriik: Tähtpäev

Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel 85 aastat tagasi 2. veebruaril sõlmitud Tartu rahuleping lõpetas ligi poolteist aastat kestnud Vabadussõja. Selle tulemusena määrati kindlaks Eesti idapiir, samuti avas Tartu rahu Eestile tee rahvusvahelisele tunnustamisele iseseisva riigina.
1924. a. üritas Nõukogude Venemaa Eesti valitsust kukutada, 1940. a aga okupeeris Eesti Vabariigi, mille tagajärgi oleme pidanud tänapäevani taluma. Eesti okupeerimine 1940. a oli mitte ainult Tartu rahulepingu, vaid ka rahvusvahelise õiguse rikkumine.
Tartu rahu 85. aastapäeval peaks olema kohane kõigepealt mõelda, milline on Tartu rahu tähtsus Eesti ajaloos. Sellele andis mõtlemapaneva vastuse Eesti rahudelegatsiooni esimees Jaan Poska 2. veebruaril 1920, kui ta sõnas, et see päev on kõige tähtsam päev Eesti ajaloos. Seda seepärast, et Eesti esimest korda määrab ise oma saatuse. Tundub, et see oli väga targalt öeldud. Tähtis on see, et Tartu rahu kinnitas reaalselt 24. veebruaril 1918 väljakuulutatud Eesti iseseisvuse.
Kui vaadata hilisemat arengukäiku, siis oleks Tartu rahuga võrreldav Eesti taasiseseisvumine, ent selle tingimused on Eestile palju ebasoodsamad. Tartu rahu jääb ikka kõrgpunktiks.
Jaan Poska toonitas muuhulgas veel üht tähtsat momenti: et maitskem rahu, aga kasvatagem oma sõjalist jõudu. Sest oht rahule ei olnud kadunud, nagu paraku edaspidi ka selgus.
Kel jõud, sel õigus
Põhisisu oli lahkulöömine Venemaast, kelle all oli Eesti olnud viimased kaks sajandit. Tartu rahu kinnitas Eesti iseseisvuse ja selle tunnustamise. Teine tähtis saavutus oli Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri kindlaksmääramine. Lisaks Vabadussõja kangelastele, kes selle võidu saavutasid, tuleb esile tõsta ka Eesti rahudelegatisooni liikmeid.
Nende oskust läbirääkimisi pidada ning oma seisukohti ja nõudmisi läbi viia. Esmajoones muidugi Jaan Poska, aga ka teised delegatsiooniliikmed – Piip, Soots jt. Nad olid kõik väga väärikad ja enesekindlad ning põnev on see, kuidas arutati kasvõi piiriküsimusi. Väga teravmeelselt osati oma seisukohti kaitsta ja ähvardused tagasi lükata. Kõigel sellel on ajalooline tähtsus ja sellisena jääb ta püsima.
On muidugi ka teistsuguseid arvamusi. Nõukogude Venemaa püüdis ju lepingut hinnata oma võiduna. Rõhutati, et interventsiooni rinne lõigati läbi ja Venemaa sai vähemalt ühe riigi tunnustuse, mida ta vajas. Olukorda püüti seletada ka kui vastutulekut Eesti töölisrahvale, kes ei tahtnud enam sõdida.
Et Nõukogude Venemaad üks riik tunnustas, siis oli ta ka järeleandlikum leppides mõnede tingimustega, mida hiljem korrigeerida plaanis. Ega Venemaa ei kavatsenudki sõna pidada – juba vähem kui viis aastat hiljem järgnes tõsine katse Eesti Vabariiki kukutada, 1939. aastal suruti aga Eestile peale ebasoodne baaside leping. Edasi tuli juba meie maa okupeerimine, mida Venemaa küll seni okupatsiooniks ei ole tunnistanud.
Protestidega ei arvestatud
Nii jõuamegi välja tänapäeva ja kavandatava piirilepingu juurde. Tartu rahuga kehtestatud piir muutus juba 1944. aastal. Vaevalt jõudis Vene vägi sisse tungida, kui juba ühendati Petserimaa Vene NFSV-ga. Sellel olid omad põhjused – polnud kindel, kas lääneriigid nõustuvad Eesti vallutamisega ja piir nihutati igaks juhuks edasi.
On ka üks moment, mida vähe teatakse. Kui 1944. aasta sügisel toimus piirinihutus, nagu Stalin ise heaks arvas, oli see Eesti seisukohalt selgelt ebaõiglane. Isegi Eesti NSV juhid protestisid selle vastu (Vares-Barbarus, Karotamm, Veimer). Nad esitasid Stalinile läkituse protestides sellise õigustamatu piiri vastu, sest ka need mehed mõistsid, et ala on väga ebaõiglaselt jaotatud. Ent nende läkitust lihtsalt ignoreeriti.
Praegu on kummaline, et Stalini tõmmatud piirijoon on kavandatav uues piirileppes. Venemaale on see muidugi kasulik, aga et ka Eesti pool on sellega soostunud, on mõneti kummaline.
Võib-olla 1990ndate alguses oli selline käitumine seletatav, sest riik oli toona nõrk. Nüüd aga tuleks kõik ikka uuesti hoolikalt üle vaadata, kuna tegemist on ikkagi setu ja eesti külade äraandmisega. Ja sellega nõustuda pole just eriti väärikas.
5% territooriumist loovutatud
Räägitakse reaalpoliitikast, millega see olevat põhjendatud, aga kas sellisel teel? Praegu on veel lisandunud sisuliselt väga alandav ettepanek poliitilise deklaratsiooni sõlmimiseks Eesti ja Venemaa vahel. Väitega, et Eesti ja Vene rahvad rõõmsalt koos elasid ja rahulikult lahku läksid, tõmmatakse maha meie Vabadussõda, Tartu rahu ja Eesti esimene iseseisvusaeg. Sõbralik ei olnud lahkuminek ju ka 1991. aastal. Meenutame kasvõi tanke Tallinnas, rääkimata varasematest vereohvritest kogu okupatsiooni vältel.
Tartu rahu ja praegune olukord? Oleme kaotamas 5% territooriumist. Eesti rahvusliku koostise moonutamine okupatsiooni tulemusel on tõsine kuritegu oma tagajärgedega. Me peaksime julgemalt enda eest seisma. Selleks peaks ometi jõudu jätkuma, ka vaimu ja sõna jõudu, mis võiks olla meie poolt senisest selgem ja väärikam.
Tartu rahu on sündmus, mida ajaloost kustutada ei saa, meil on põhjust seda meenutada ja tähistada. Samuti peaks see andma meile jõudu ja meelekindlust enda huve kindlameelsemalt kaitsta. Tartu rahu on ja jääb suureks saavutuseks ning eeskujuks Eesti ajaloos.
Sulev Vahtre,
ajaloolane

Riigi piir Eesti ja Venemaa vahel läheb:
Narva lahest üks verst lõuna pool Kalameeste majast Ropscha küla peale, edasi Mertvitskaja jõekest ning Rossoni jõge mööda Ilkino külani, Ilkino külast ühe versta kauguselt lääne pool Isvosi küla Kobõljaki küla peale, Schtschutschka jõesuu, Krivaja Luka küla, Petschurki karjamõis, Vtroja jõe kolme algharu kokkujooksu-koht, Kuritscheki küla lõunapoolne serv ühes selle maadega, sirge joon Peipsi järve keskkohta, kesk Peipsi järve ühe versta kauguselt ida pool Piirisaart (Porka), edasi järve kitsuste keskkohta mööda kuni Salu saareni; kitsuse keskkohalt Salu saare juurest edasi Talabski saarte ja Kamenka saare vahelise kitsuse keskkohta, lääne poolt Poddubje küla (Pihkva järve lõunakaldal), raudtee vahihoone Grjadischtsche küla juures, lääne poolt Schahintsõi küla, ida poolt Novaja küla, Poganovo järv, Babina ja Võmorski küla vahelt pooleteise versta kauguselt lõuna pool metsavahi maja (mis Glõbotschinast põhja pool), Sprechtitschi küla ja Kudepi karjamõis.
Allikas: Vene SFNV ja kodanliku Eesti Vabariigi vahel 2. veebruaril 1920 Tartus sõlmitud rahuleping, artikkel III.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)