Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Tartu krematoorium asub pühitsetud ruumides

01.11.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Tartu krematooriumi ees.

„Inimese viimne teekond peab olema korraldatud kooskõlas lahkunu eluajal väljendatud soovide ning üldiste moraalinormidega,“ kinnitab 20 aastat Tartu krematooriumi ja matusebürood juhtiv Andres Tõnissoo Eesti Kiriku tehtud usutluses, kus ta räägib, milliseid teenuseid siin pakutakse ja millistest tõekspidamistest nende osutamisel lähtutakse.

Seades sammud matusebüroosse on inimese meel enamasti raske lähedase inimese kaotusest ning tihti ebakindel senikogematuga silmitsi seismisest. „Siin saame meie palju ära teha, pakkumaks kindlust ja, kui vaja, ka lohutust,“ kummutab Andres Tõnissoo ajakirjaniku eelarvamuse, nagu poleks büroo mureks kliendi hingelise seisundiga arvestamine.
Ta räägib, et kõik algab pisiasjadest, tassikesest heast kohvist ja siiralt südamlikust silmavaatest. See, mil kombel matuse tellija vastu võetakse ja kuidas toimub klienditeenindus, on määrav, kui raskeks kujuneb matustega seonduv.
„Üks osa meie tööst on kahtlemata inimese nõustamine, mõnikord ka lohutamine,“ tunnistab ta, lisades aga rõhutatult: „Professionaalseks hingehoiuks meil ei ole haridust ega volitust ning seda me ka ei paku, aga me saame omal inimlikul moel inimest lohutada ja aidata, et matuse ettevalmistus kujuneks psühholoogiliselt võimalikult valutuks.“

Empaatia võtmesõnaks
Inimesed on erinevad, ka leinas. Ühed soovivad palju rääkida, teised jäävad kidakeelseks. Matusebüroo ametnikel on kohustus kliendi eripära arvestada. Empaatia on siinjuures asendamatu abiline.
Andres Tõnissoo tunnistab, et ühe matuse vormistamine on aeganõudev töö, sest tihti pole ärasaatmistalitust tellima tulnule üldse selge, millises vormis ta talitust soovib. Kas vaimulikku või ilmalikku, kas tuhastamismatust või hauamatust. Pole alati seegi selge, kuidas on lood transpordiga ning millal soovitakse matust teha. Seega, alles büroos saavad teinegi kord alguse tõsised läbirääkimised maailmavaateliste põhimõtete ning pragmaatiliste üksikasjade üle.
„See on ju elu osa ja igikestvalt paratamatu, et inimese elu kord lõpeb. Võtmeküsimuseks on aga, kuidas saavad oma elu jätkata lahkunust maha jääjad. Matusetalitus pakub võimaluse tõmmata inimese eluteele joon alla. See kulgeb südamerahus siis, kui matused toimetatakse nii, nagu lahkunu oma eluajal soovis,“ räägib Andres.
Küsimus, kuivõrd on lähedastel teada lahkunu sellekohased soovid, teeb Andrese murelikuks. Ta selgitab, et tänapäeva inimestel on tihti justkui raske käsitleda teemasid, mis seotud surma ja suremisega ning sellega, kuidas talitada võimaliku surma korral surnukehaga.
„Minu vanaema rääkis täpselt, mida peame tegema. Nii me ka toimisime ning see oli tegelikult suureks kergenduseks,“ toob Andres näiteks oma kogemuse, lisades soovituse teistele: „Paneks tõesti südamele, et inimesed räägiksid pereringis muu hulgas ka surmast kui elu vääramatust osast ja sellestki, kuidas kõik võiks toimuda, kui saabub meie seast lahkumise aeg. Samuti võiks piinlikkustundeta rääkida oma inimestele, millest peaks leinatalitusel lähtuma. Siis on palju lihtsam. Kõigil.“

Lahkunu soovi järgi
Tõnissoo selgitab, et mõnel matust vormistama tulnul puudub ettekujutus matuste pidamisega seotud võimalikest variantidest või ei suuda ta oma valikut sõnastada. Mis siis saab? „Kõik inimesed saavad maetud, aga meie soov on, nagu ütlesin, et see toimuks kooskõlas lahkunu maailmavaatega,“ rõhutab Andres, kirjeldades, et seegi on matusebüroo ametniku kohustusi jõuda selgusele, milline viis on lahkunule kohaseim.
Selguseni aitab jõuda vestlus lahkunu esindajaga. „Näiteks uurime, kas lahkunu oli kiriku liige ja millise koguduse liige. Kui kogudus teada, püüame ühendust saada kohaliku vaimulikuga,“ räägib ta. „Pole ka päris välistatud võimalus, et perekond ei pea oluliseks lahkunu soovi matmisviisi osas. Või ka et lahkunul ei olegi peret ega kedagi, kes tema soovi võiks matusebüroole edastada. Just selle viimase olukorra jaoks on olemas väga hea lahendus – usaldusväärne eelleping matusebüroo ja inimese enda vahel, kus ta saab täpselt oma soovid paika panna,“ selgitab Andres, lisades, et on ise käinud paljude inimeste juures kodus sellist dokumenti vormistamas.
„Emotsionaalselt oli algul päris raske, tundus kohatu käsitleda veel elus inimese surma ning koostada selle kohta paberit. Nüüd aga oleme mõistnud, et see pakub inimesele vajalikku kindlust ning lepingu vormistamine kergendab südamel olnud raskustunnet,“ nimetab Andres.

Kust läheb piir
Tartu krematooriumi kodulehelt http://www.krematoorium.ee/tartu saab ülevaate pakutavatest teenustest. On ekslik arvata, et võimaluseks on vaid tuhastamismatus. „Meie poole tasub pöörduda ka siis, kui veel ei ole osatud teha valikut tuhastamis- või hauamatuse vahel. Saame meie kontoris võimalused ja soovid läbi arutada – üldiselt oleme alati püüdnud neile vastu tulla ning koos parima lahenduse leida,“ räägib Andres, kinnitades, et Tartu krematoorium on korraldanud küllaltki eriilmelisi matuseid.
Küsimusele, milliste äärmuslike variantidega on tulnud kokku puutuda ning kust läheb piir, mis sobib ja mis mitte, vastab Andres nii: „Meil on õigus seada inimese soovid kahtluse alla, kui need on vastuolus kehtivate seadustega. Kui aga inimese soovid ei kahjusta kellegi tervist ja elu ning on kooskõlas ka üldkehtivate moraalinormidega, siis ma ei paneks piire.“
Keeruline olukord on näiteks siis, kui inimene soovib oma lähedast lasta tuhastada oma kodus. Seadus tegelikult seda ilma eriloata teha ei luba. Pärast tuhastamist on lubatud tuha erinev käitlemine, k.a matmine või puistamine koduõue, aga surnukeha põletamine on siiski mõeldav selleks spetsiaalselt ette nähtud kohas.
„Urni üle andes tuletame ikka meelde, et selles on surnu ja temaga käitugem väärikalt. Nagu seaduses kirjas – matmine peab toimuma väärikalt,“ räägib Andres, lisades, et kui just on edasi küsitud, siis ta on ka öelnud, et öökapile urni aastakümneteks jätta ei oleks ehk õige. Samas ta teab maailmapraktikast, et surnust järele jäänud tuhka on medaljoniga kaelas kantud ja muul moel enda ligi hoitud.
„Mina kindlasti ei poolda urniga samasse ruumi jäämist, see jätaks ärasaatmistalituse kuidagi pooleli ning ei lubaks eluga edasi minna,“ on ta kindel, lisades, et sama mõtet on väljendanud talle ka mitmed vaimulikud.

Miks tuhastada
„Statistika näitab, et Euroopas kasutatakse ühepalju tuhastamis- ja hauamatuseid,“ selgitab Andres, lisades võrdluseks, et USAs on arvnäitajad juba tuhastamise kasuks ning näiteks Jaapanis tuhastatakse peaaegu kõik lahkunud. Ta nimetab, et ka Eestis on tuhastamine tõusujoones. Veel on seaduspäraks, et tuhastatakse rohkem suuremates linnades ning keskustes, kuna maapiirkondades eelistatakse jätkuvalt kirstumatust.
On see moest tulenev aja kutse või vajadusest lähtuv paratamatus? Andres Tõnissoo nimetab esimese põhjusena traditsioonide muutumist. Eelkõige sellest hetkest, kui 1993. aastal asutati Tallinna Baltimaade esimene krematoorium (Riiga rajati krematoorium 1994. aastal ning Tartusse 1997. aastal). Matusetraditsioonide muutust lühenemise suunas oli tajuda aga juba 1990ndatest.
Teiseks tuhastamist soosivaks põhjuseks toob Andres maa kui ressursi: „Keskustes on kalmistute täituvus nii suur, et sinna saabki ainult urne matta. Maapiirkondadesse ei taheta tihti matta logistilistel põhjustel – seal on raske lähedaste haual käia.“
Krematooriumis on kõik ruumid pühitsetud, nii Eesti luteri kiriku kui õigeusu kiriku esindajate poolt, mis teeb hoone kasutamise kristlastele vastuvõetavaks. „See näitab, et meie tööl on nende konfessioonide õnnistus,“ on Tõnissoo rahul.
Moskva patriarhaadile alluv õigeusu kirik võib-olla ei reklaami krematsiooni, aga lepib selle kui kaasaegse arenguga, ütleb ta. „Neil on omad matuse reeglid, millega kooskõlas talitused saab samuti meie juures korraldada.“ Tartu luterlike vaimulikega on hea kontakt, ehk parim Pauluse kirikuga, kus avati 2012. aastal kolumbaarium urnide hoidmiseks.
Liina Raudvassar

Tartu krematoorium
Avati 1997. aastal
Sisekujundaja on Merille Hommik
On pühitsetud nii luteri kui õigeusu kiriku esindaja poolt
Teenusena pakub lahkunu transporti ööpäevaringselt üle Eesti, samuti välismaalt Eestisse toimetamist; tuhastamismatust, hauamatust; matuse ettemaksu lepingut
Kohapeal lai valik kirste ja urne

Pildigalerii:

Krematooriumis

Andres Tõnissoo Tartu krematooriumi suures saalis, kus on kõik valmis paari tunni pärast algavaks matusetalituseks. 2 x Liina Raudvassar

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)