Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Tarmo Soomere: riigil ja kirikul on ühine ülesanne

10.06.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Akadeemik Tarmo Soomere nelipüha tänujumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toom­kirikus, kus peapiiskop Urmas Viilma andis talle märgina kiriku tänust EELK Teeneteristi II järgu ordeni.Liina Raudvassar

Nii teadus kui ristiusk õpetavad tagasihoid­lik­kust, tehes erineval moel selgeks, et me ei ole ei maailmavalitsejad ega toiduahela tipus olijad, kinnitas Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere Eesti Kirikule antud intervjuus.

Millest kõneleb Teile kiriku tunnustus, mil­le märgiks saite peapiiskop Viilmalt ne­li­püha tänujumalateenistusel EELK Teeneteristi II järgu ordeni?
See kõneleb mulle, et ka 30–40 aastat tagasi tehtud head asjad mõjutavad meie elu kaugemale ja sügavamalt, kui ise oskame arvata. On üsna tavapärane, et mingi teo või töö vahetud tagajärjed võivad ju olla suured, ent siis mattuvad uute asjade alla. Mõned sündmused või saavutused hakkavad meid aga kõnetama alles aastakümnete pärast.

Millise tähenduse omistate tänamisele laie­malt; kui oluliseks peate oskust tunnustada inimesi, kes mis tahes ülesannet täites on too­nud hüvangut kogukonnale ja ligime­se­le?
Aitäh ütlemiseks on alati tarvis aega võtta. Igaühel meist on oma osa ühiskonna funkt­sioneerimises ning selle osa korralikku täitmist peame oskama tunnustada. Muidugi on liht­sam esile tõsta neid, kelle panus on suurem. Ent isegi siin paistab välja meie eestlaslik tagasihoidlikkus ja kohati, mis seal salata, ka mõttelaiskuse ja mugavuse kombinatsioon. Eriti omamaist tipp­taset on meil komme us­kuma hakata alles siis, kui meie parimad saavad tunnustust väljastpoolt. Tegelikkus peaks meid panema piisavalt hästi mõistma, et paljudes aspektides on meie ini­me­sed väikese riigi kohta lausa anomaalselt head.
Kui ei teaks, oleks raske ette kujutada, et vaid miljoni inimesega rahvakild on maa­il­ma tipus ülimalt erinevatel aladel, ala­tes täp­­selt mõõdetavatest spordialadest kuni mõõ­de­ta­matute suurusteni ja kultuuri­väär­tus­teni. Isegi sellel tasemel inimeste suuruse nägemine, kes kõnetavad kogu maailma, ei ole alati lihtne, aga ometi vajalik. Tegelikult on seda tarvis meie riigi, rahvuse ja kultuuri säilimiseks. Seda, et meil on tublisid kõigil tasemetel, tuleb kogu aeg inimestele öelda. Kui selle tegemata jätame, õõnestame ise oma tulevikku.

EELKs meenutatakse Teie tegevust 70ndatel, 80ndatel vaimuliku lektüüri n-ö põranda all paljundamise ja levitamisega. Oma aja kontekstis oli tegemist pöörase ettevõt­mi­sega. Mis kaalus üles hirmu saada repres­see­ritud?
Praegu tagasi vaadates oli tegemist ju üsna väikese omakirjastusega, mis suutis viie-kuue aasta vältel tiražeerida ehk paar-kolmsada erinevat raamatut, tavalise mahuga paarsada ma­sina­kirjalehekülge ning igaüht keskeltläbi küm­mekonnas eksemplaris. Eks tuli ette ka võimalusi mõnda asja paljundada mõnekümnes või mõnesajas koopias.
Hirm tuli siis, kui hakati ülekuulamistele tassima, sõpru pinnima ja tuttavate kodusid läbi otsima. See kestis aastaid ning lõppes – minu õnneks – Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega.

Kui täiuslik kogu on praegu Teie isiklikus raamatukogus toonasest kirjutusmasinal paljundatud lektüürist?
Minu vanematekodust võeti läbiotsimiste käigus kaasa mõnikümmend köidet. Kõige parem allikas nende raamatute kohta, mida õnnestus paljundada, ongi läbiotsimiste protokollid. Selle kadalipu on üle elanud ja praegu mu raa­maturiiulites alles ehk 60 erinevat nimetust.

Samuti mäletatakse Teie iganädalasi muu­sika­õhtuid Tallinna Püha Vaimu kirikus ning paljudes pühakodades üle Eesti. Mis motiveeris selleks tegevuseks?
Praegu tagasi vaadates on kerge libastuda mineviku heroiseerimisse ja näha end revo­lutsionääri või vähemalt muutuste lipu­kandjana. Küllap oli tegelik motivatsioon märksa lihtsam. On üsna tõenäoline, et ei osanud tollal suuri eesmärke eristada sellest, et noor mees, kellel veri vemmeldab ning jõudu jääb igapäevatööst ja õppimisest üle, valis natuke ebatavalise viisi eneseteostuseks.
Mõnda asja, usun siiski, mäletan ehk õigesti. Nii tollal kui ka nüüd olen üsna kindel, et adekvaatne informatsioon on vahedaim relv nii teadmatuse kui ka mõttelaiskuse vastu. Selle tõlgendamine, olgu nimeks agitatsioon, populariseerimine või vahel isegi misjon, nõuab märksa paremat kompetentsi ja asjatundmatul moel rakendatuna võib kogu hea ära rikkuda.
Tollal oli piisavalt põrutavaks informatsioo­niks juba vanamuusika tekstide tõlkimine koos minimaalsete selgitustega muusikateoste algse tähenduse kohta. Tõlked ise olid muidugi olemas, need tuli lihtsalt üles otsida ja sobivasse konteksti sättida. Me ei pruugi seda ju uskuda, aga need tekstid mõjuvad ise. Seda on ehk kõige paremini väljendanud Arvo Pärt, kes ütleb, et me tegelikult pole üldse väärt neid tekste käsitlemagi, saati veel kommenteerima.

Millised tegurid mängisid rolli, et Teist hoolimata nõukogude aja tegelikkusele kujunes aktiivne kirikunoor? Kui olulisel kohal oli lapsepõlvekodu, vanemad?
Tuletame meelde, et tolleaegne ühiskond oli rajatud ühele ja ainuõigele mõtlemisele. Kõik muud olemise viisid olid a priori ebasoovitavad või tõlgendatavad vastuhakkamisena. Samas oli ju üldiselt levinud arusaam, et ametlikud väärtused on pehmelt öeldes ebausaldatavad ning nendele oma elu rajamine tähendab olulisel määral ka enesepettust.
Aktiivsus kirikus oli tollal üks väheseid n-ö alternatiivtegevuse valdkondi, kus repressioonid olid suhteliselt pehmed; vähemalt seni, kuni õnnestus jääda religioossesse konteksti.
Suur eelis ristiinimestest vanemate lapsena oli võimalus süstemaatiliselt tundma õppida kristlikke väärtusi ja nende rakendamist tege­likkuses. Võrreldes ametliku maailmapildiga oli selles võrreldamatult rohkem sisemist kooskõla. Sõnastaksin nõnda: tänu oma vanemate poolt edasi kantud vaimsusele olid mul märksa laiemad võimalused valida, millistele väärtustele oma elu ehitada.

Pole midagi parata, ent kuvand tõsiusk­likust seostub tihti primitiivse inimesega. Kuivõrd olete elus kimpus olnud, näita­maks, et ka haritlane ning teadlane saab olla ristiinimene?
Elu on viinud mind pikemaks ajaks päris mitmetele maadele ning veel rohkemates riikides on mul häid sõpru. Ent seda tüüpi küsimusi on üles kerkinud väga vähestes kohtades. Päris nukker, et taolised küsimused (ja vahel nende peegeldus ehk kaasatundvad pilgud) on üsna sagedased just Eestis. Pean tunnistama, et ei oska neile õieti reageeridagi.
Mujal maailmas, vähemalt neis teadlaste ringides, kus olen töötanud päris noorest east kuni viimase ajani, ei ole see üldse teemaks. Inimeste tõekspidamised on täiesti normaalse diskussiooni osa, sageli sa­longivestluse teema. On tulnud ette, et arutleme koos sügavalt usk­like juutide ja veendunud mus­limitega, milline võiks olla meie maailma struktuur ning mil moel erinevate usundite mõt­lemismallid võiksid meid aidata head teadust teha, vanadest raamidest välja tulla ja asjadele loominguliselt läheneda.
Olin mõne aasta eest sügavalt üllatunud, kui märkasin, kui erinevalt mõtlevad paljud Lõuna-Ameerika teadlased neist probleemidest, mille üle olen aastaid pead murdnud; kusjuures tundub, et see kristluse vorm, mis sealkandis on segunenud teistest usundidest pärit mallidega, on nende inspiratsiooni oluliseks allikaks.

Kas ma saan õigesti aru, et Teie kristlase­identi­teet ei ole ohustatud kuulumisega akadeemilisse maailma?
Kristliku kasvatusega ja erinevate kon­fes­sioonidega kokkupuutega on kaasnenud üsna ebatavaline, kohati käänuline, aga igatahes mitme­tahuline haridustee. Selles on jälgi väikese aleviku tagasihoidlikust keskkoolist, Tartu üli­koolis saadud matemaatikaõpetaja haridusest ja puhta matemaatika õpingutest Moskva Riiklikus Ülikoolis. Ka teadustöö on puudutanud üsna eri­nevaid valdkondi alates teoreetilisest füüsikast kuni praktilise rannikutehnikani.
Selline hariduspagas koos elementaarsete teadmistega ühest maailmareligioonist, mis on väga olulisel määral kujundanud meie rahva maailmapilti ja mõtlemisviisi, on võimaldanud mul vaadata nii teadlasena kui ka ristiinimesena maailma ning oma uurimisobjekte radikaalselt erinevatest vaatekohtadest. See on oluliselt tu­­­gev­danud vastutustunnet oma eriala väärikuse ja ka ühiskonna käekäigu pärast tervikuna, lihvinud sot­siaalset närvi ja julgust olla eestvedaja ning teinud selgeks, et keerukates situatsioonides tuleb julgelt ja jõuliselt sekkuda.
Nii teadus kui ristiusk õpetavad meile tagasi­hoidlikkust, tehes erineval moel selgeks, et me pole ei maailmavalitsejad ega toiduahela tipus olijad. Samuti õpetavad nad kui ühest suust, et enesekehtestamine, enda vaadete afišeerimine ja eriti pealesurumine on libe tee, mistõttu olen harjutanud eelkõige oma põhimõtete ja väärtuste rakendamist igapäevaelus ja töös.

Millise koguduse liige olete ja kui sageli jõuate jumalateenistusele?
Olen pärit Hageri kihelkonnast, ent nüüdseks üle kolmekümne aasta Tallinna Püha Vaimu ko­gu­duse liige. Pean punastades tõdema, et kodu­kirikusse jõuan heal juhul paar korda aastas.

Tänapäeval kõneldakse palju vajadusest madaldada kiriku lävepakku. Milliseid meetodeid ja viise võiks kirik kasutada, et evangeelium leviks ja praegusest enam inimesi leiaks tee usu juurde?
Jätaksin selle ülesande professionaalide lahata. Tahan aga rõhutada, et klassikaliste sise- ja välismisjoni meetodite ning võtete tähendus on palju laiem kui inimeste usu juurde toomine. Need on kasutatavad paljudes valdkondades, kus kohtame leigust või usaldamatust. Kirik on need välja töötanud ja rakendanud enda jaoks. See on aga varasalv, mida saab rakendada kogu ühiskonna edasiseks arenguks.
Me näeme praegu oma suure idanaabri juures mõistmatuse ja pingete kasvu. Nad on meist usklikumad, ent usaldamatus paljude nende väärtuste suhtes, mida peame elementaarseiks, on järjest kasvamas. Eestis elab ligi sada tuhat inimest, kes ei usalda ühtegi riiki. Nad on kõik meie kaaskondlased. Me ei saa edasi minna ilma nendeta. See on koht, kus riigil ja kirikul on ühine ülesanne ning kirikul oma teadmiste- ja kogemustepagasiga tungiv nõue sekkuda.
Liina Raudvassar

Tarmo Soomere
Sündinud 11. oktoobril 1957.
Asus 1974 õppima Tartu ülikooli, jätkas 1977 Moskva Riikliku Ülikooli mehaanika-matemaatikateaduskonnas, mille lõpetas 1980.
1984 kaitses Moskvas P. P. Širšovi nim Okeanoloogia Instituudis kandidaadi­dissertatsiooni (füüsika-matemaatika) ning asus tööle mereuurijana Tallinnas.
1992 kaitses Tartu ülikoolis doktoridissertatsiooni (matemaatika).
2007 valiti Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks ning alates 2009. aastast on ETA president.
Ülikooliõpingute ajal tegi Tallinna Püha Vaimu kirikus iganädalast heliplaaditundi, viis läbi muusikatunde ka teistes Eesti kirikutes.
Nõukogude perioodil tõlkis, paljundas ja levitas salaja vaimulikku kirjandust.
2014 Valgetähe III klassi teenetemärk.
2015 EELK Teeneteristi II järk.
Kuulub Tallinna Püha Vaimu kogudusse.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)