Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Tarmo Kulmar: ärgem müügem maha oma identiteeti!

21.10.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Professor Tarmo Kulmar on rõõmus, et Tartu ülikool tunnustas tema panust õppejõuna ja teadlasena suure medaliga. Kätlin Liimets

13. augustil tähistas TÜ usuteaduskonna võrdleva usuteaduse professor ja kirikuõpetaja Tarmo Kulmar 65. sünnipäeva. Tartu ülikool tunnustas tema panust õppejõuna ja teadlasena suure medaliga.

Kui kohtume Tartu ülikooli peahoone töökabinetis, tunnistab professor Kulmar ausalt, et on edev inimene ja armastab aumärke. Teatav väärikas teatraalsus on Tarmo Kulmariga ikka kaasas käinud, ehk seetõttu ongi ta üks armastatumaid ja populaarsemaid õppejõude usuteaduskonnas. Kunagised värvikad kirikuloo loengud, kus ta deklameeris kuulsate riigijuhtide või paavstide kõnesid, ei unune. Ajalugu muutus elavaks.
Samal viisil on võimalus olnud vaimustuda inkade, maiade, asteekide, germaanlaste ja teiste kultuuride pärimusest. Tarmo Kulmar on olnud väsimatu ja vaimustav sildade ehitaja ajaloo ja tänapäeva vahel. Lugude vestja, kes paneb unustama, et viibid auditooriumis, ja viib ainukordsele rännakule sajandite taha.

Räägime lapsepõlvest.
Olen kasvanud Rakverest kuue kilomeetri kaugusel Kloodi külas. See oli kena vana talukoht ilusate metsade vahel. Kuigi olin üksik laps peres, oli ilus lapsepõlv: elasin koos vanemate ja vanavanematega ja ümberkaudsetes taludes oli palju lapsi.

Millised olid lapsepõlvekodu usulised mõjutused?
Vanavanemad olid usklikud. Vanaema kuulus adventkogudusse, vanaisa ja ema olid luterlased. Ema oli Rakvere Pauluse koguduse liige. Hakkasin enda usulise kuuluvuse kohta huvi tundma küllaltki hilja. Väga segane oli minu ristimisega, sest Pauluse kirik likvideeriti ja arhiivid läksid üle Rakvere Kolmainu kirikule.
Töötasin 1980ndatel arheoloogia ekspeditsioonis Suure-Jaani lähedal. Seal rääkisin õpetaja Heino Nurgale oma ristimispaberite puudumise murest. Ta kutsus mind leeri ja ütles, et kui pole ristimist võimalik tõestada, siis on ka tingristimine. 1987. aasta augustis oli meil väga suur leer, kindlasti üle paarikümne inimese. Tegelikult suhtlesime õpetaja Nurgaga mitu aastat varemgi.

Kas see tähendas ka isikliku jumalasuhte leidmist?
Hakkasin usu vastu huvi tundma ülikoolis õppimise ajal 1970ndatel. Piiblit ei olnud saada. Teisel kursusel läksin Pauluse kirikusse ja õpetaja Tammur kinkis väga ilusa eestiaegse piibli. Käisin ka vahel kirikus ja nii see asi kasvas. Tegelikult olin juba siis usklik inimene. Aga asi lõppes legitimeerimisega 1987 Suure-Jaani koguduses.

Kas Piiblit oli võimalik ühiselamus avalikult lugeda?
Ei tea, et keegi oleks kaevanud. Kaasüliõpilastega sai ikka arutatud üht ja teist. Ajalootudengite seas oli väga tore ja tolerantne õhkkond. Keegi ei pannud piiblilugemist imeks.
Vanaaja ajalugu õpetanud dotsent Märt Tänava isegi nimetas ükskord meile vaikselt loengus, et kui teil õnnestub kuskilt Piibel kätte saada, siis lugege teatud Vana Testamendi raamatuid. Et ei tasu võtta otsese ajalooallikana, aga abiallikana küll.
Tolleaegses ajaloo osakonnas oli oluliste õppejõudude (nt prof Sulev Vahtre, dotsent Tänava, prof Helmut Piirimäe) suhtumine religiooni väga hea. Rääkisime usunditest ikka vahetevahel. See oli suur õnn, et sain Tartu ülikoolis ajalugu õppida.

Kui minna usulise arenguga edasi, siis kuidas jõudsid vaimuliku kutsumuseni?
See oli huvitav ja kestev protsess. Ordinatsiooniks on ju vajalik kutse Loojalt ja teatud asjaolude kokkusattumine inimese elus. Pärast leeritamist 80ndate lõpus arheoloogina töötades tekkis tunne, et peaks midagi juurde õppima. Valisin psühholoogia kaugõppes. Mul oli suur õnn, et juhendajaks sai prof Peeter Tulviste. Uurimisteemadeks olid mõtlemispsühholoogia ja ajalooline psühholoogia. Uurisin hinge mõiste kujunemist ajaloos.
Kui taastati usuteaduskond, näitasin oma peagi kaitstavat magistritööd prof Kasemaale ja sain ettepaneku astuda doktorantuuri. Kaitsesin 30. detsembril 1991 magistritöö. Olin esimene magister philosophiae kraadi saanu taastatud Eesti vabariigis. Usuteaduskonnas hakkasin õpetama võrdleva usuteaduse aineid, ka vanaaja kirikulugu.
Doktoriõpe käis siis ka veel eestiaegse kombe järgi. Mina kirjutasin väitekirja ja dekaan Kasemaa kirjutas ette ained, milles eksamid tuleb sooritada. Minu õpetajad olid Kalle Kasemaa, Toomas Paul, Rein Sepp, Elmar Salumaa, Marju Lepajõe, Vello Salo, Linnart Mäll. 1994. a lõpus toimus doktoriväitekirja kaitsmine.

See oli ka esimene teoloogiadoktori kraad taastatud Eestis?
Õieti esimesi. Kaitsesime Toomas Pauliga mõlemad ühel ja samal päeval.
Ordinatsioonile mõeldes mõjutas mind töö usuteaduskonnas, lisaks suhtlemine peapiiskop Jaan Kiivit nooremaga. Tiit Pädami initsiatiivil toimus vaimulikuõppe üks kursus kaugõppes ja mulle tehti ka ettepanek. Ei julgenud end ise pakkuda, kuna minu teoloogiline haridus ei olnud täielik. Mõtlesin enne jah-sõna väga sügavalt. Küsisin nõu ka peapiiskoppidelt Kiivitilt ja Petersoolt. Nad küll soovitasid. Praktikat tegin aastate jooksul erinevates kohtades, ka Torontos. See oli küllalt erandlik kursus. Tagantjärele olen siiski mõtelnud, kas see oli ikka õige tegu. Siiani pole suutnud sellele vastata.

Aga isiklik kutse, seda pidid ju tundma?
Jah. Seda olen ma tundnud. Aga ütlen veel kord: elasin läbi väga suuri kõhklusi.

Kas oled kaalunud võimalust teenida traditsiooniliselt koguduseõpetajana?
(Mõtleb pikalt – K. L.) Ülikool ja usuteaduskond on mulle ikkagi esimene asi ja ma ei saa tudengeid maha jätta. Võib-olla kunagi, kui Jumal lubab ja tervist annab, võiks ju proovida. Ma pole seda ust kinni pannud. Praegu toimin vaimulikuna kõige enam üliõpilaskorporatsioonides, need vajavad ka hingehoidmist. Praost Ants Tooming (korp! Fraternitas Liviensis) teeb selles osas väga head tööd. Eks ma aitan ka natuke kaasa.

Milliseid mõtteid tekitab meie kirikuelu, mis rõõmustab, mis kurvastab?
Praegune suund ja protsess, et noored energilised inimesed asuvad kõrgetesse kiriklikesse ametitesse, meeldib mulle.
Muret valmistab usuteadust õppida soovijate vähenemine ja vaimulikkonna keskmine vananemine. Ülikoolis häirib, mida nn Bologna süsteem on kaasa toonud. Valikainete süsteem on muidugi väga tore, aga pole tegelikke materiaal­seid vahendeid magistrantuurikohtade jaoks. Asi on riiklikul tasemel korralikult läbi mõtlemata. Täisväärtusliku ülikoolihariduse saab ikkagi magistrikraadiga. Usuteaduse magistriõppe lõpetajaid on paraku vähe, bakalaureusest edasi minejaid peaaegu polegi. See on väga suur probleem. Ma ei oska ütelda, mis seda muudaks. See võib kõlada väga radikaalselt, aga arvan, et Eesti peaks Bologna süsteemist loobuma. Teine võimalus on, et kui jätkata tasuta õppega, siis tuleb suurendada oluliselt materiaalseid vahendeid magistriõppesse.

Kuidas vaatad ajaloolasena pagulaste teemale? Aina enam näib see rahvaste rändena.
Paraku rahvaste rändeid on ennegi olnud ja need on olnud küllaltki pöördelised. Ma pole optimist ja ennustan väga suuri muutusi lähematel kümnenditel maailma ajaloos.

Kas ma saan õigesti aru, et tegelikult meil ei ole valikut, kas võtta neid vastu või mitte?
(Vaikselt – K. L.) Ma ei tea. Ma ei ole pädev ajaloolasena sellele vastama, ka mitte sotsioloogiliselt arutledes. Inimlikust seisukohast arvan, et peaksime hädasolijaid aitama nii palju, kui see meie võimuses on, aga ülemäära ka ei saa. Kuskil on piir, kus tuleb ka ennast säästa. Üle selle piiri minemine tähendab, et polegi enam aitajaid.

Et lennukis pane kõigepealt endale hapnikumask?
Just nimelt. (Väga konkreetselt – K. L.) Kuskil on piir. Hädasolijaid peab ju aitama. Aga peame ka oma kultuuri kaitsma ja ettekirjutusi tegema, seetõttu kiidan heaks seisukoha, et kõigepealt võtame vastu naised ja lapsed. Eelistatult kristlased, kuna kuulume kristlikku kultuuriruumi. Vajalikud on piirangud reeglitele, mis pärinevad sootuks teisest kultuuriruumist. Näiteks kasvõi näokattekeeld. (Rõhutades – K. L.) Läänelikus euroopalikus tsiviliseeritud kultuuriruumis peab suhtluskaaslane olema katmata näoga ja identifitseeritav.

Sul on olnud rohkelt uurimisteemasid. Milliste puhul hakkab süda kiiremini tuksuma?
Oh, see on nii raske. Eks mind ikka see muistne Peruu huvitab väga. Juba väikese poisina tekkis huvi. Ma ei oska isegi öelda, mis mind toona paelus. Huvi tekkis, kui kümneaastasena nägin ajakirjas Küsimused ja Vastused küsimust: kes olid inkad?
Teine eelistus on kujunenud viimase veerandsaja aastaga ehk küsimus, kas inimkonna ajaloos on olnud niisugune nähtus nagu varajane totalitarism. Ent ka muistne India ja Hiina paeluvad mind ehk kõik see, miks ma läksin 1970 Linnart Mälli juurde sanskriti keelt õppima.

Mida on meil tänapäeval muistsest inkade tsivilisatsioonist õppida? Milline on sild?
Nad on ainsana Ameerika muistsetest kõrgkultuuri rahvastest säilitanud oma identiteedi. Kui asteegid ja maiad ainult räägivad sellest, kes nad olid, ja tantsivad mõnikord keskväljakul, siis inkad avaldasid väga pikka vastupanu Hispaania kolonisatsioonile ja on ka praegu olemas. (Otsustavalt – K. L.) Loomulikult nad jäid alla, aga nad ei ole mitte kunagi unustanud, et olid impeerium. Praegugi on Peruus alles vana inkade dünastia. Kord aastas ilmub selle pea ehk keiser ise rahva ette, isegi Peruu president tuleb teda sel päeval tervitama.
Miks mitte nimetada ka seda, et muistses inkade pealinnas Cuscos asub ülikool, kus vähemalt bakalaureuse õppetasemini üsna paljusid erialasid õpetatakse ketšua keeles. See on ainuke põlisrahva kõrgkultuuri keel, mis on tänapäeval nii kaugele jõudnud. Loomulikult meditsiin ja loodusteadused on hispaania või inglise keeles, aga omakultuuri puutuvad asjad on ketšua keeles.
Peaksime õppima inkadelt uhke olemist, et oleme Euroopas miljoniline väikerahvas, kellel on oma kõrgkultuur keele ja kõrgharidusega. (Lööb käega otsustavalt lauale – K. L.) Seega – ärgem müügem maha oma identiteeti, oma keelt, oma kultuuri, oma eneseväärikust. See on, mida inkadelt õppida. Olen seda ise Peruus näinud. Nad on ainuke suur vana kultuurrahvas, kes pole mitte kunagi unustanud, kes nad olid.

Peale vaadates ei paista kuskilt 65 aastat välja. Mis on Sinu nooruslikkuse saladus?
Ma muidugi väga tänan! Eks see vist ikka geenidest ole, minu ema oli isegi surivoodil noore välimusega. Hoian ka tervist mõistlikkuse piirides. Eks mõjub ka igapäevane suhtlemine noortega nii õppejõuna kui korporatsioonis.

Paljud peavad Sind väga vaimustavaks õppejõuks. Minu enda kogemus on selline. On Sul mingi teadlik pakett pedagoogilise võtteid, mida kasutad?
Tänan veel kord! Ei, see tuleb ise kõik kuidagi.

Siiski – mida pead oluliseks, et olla köitev õpetaja?
Võib-olla nalja tuleb natuke teha, rääkida mõni põnev lugu. Ja muusika peab olema. Viimasel ajal alustan ja lõpetan oma esinemisi auditooriumis muusikaga.
Kätlin Liimets

Tarmo Kulmar
Sündinud 13. augustil 1950 Rakveres
TÜ usuteaduskonna võrdleva usuteaduse professor
1975 lõpetas TÜ ajaloolase-arheoloogina
1988–1991 TÜ psühholoogia osakond, psühholoog
1991 magister philosophiae – folkloristika
1994 doctor theologiae
1998–2001 TÜ usuteaduskonna dekaan
2004 ordineeriti õpetajaks
Korp! Sakala vilistlane

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)