Tarkuse tarvilikkusest

22.03.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Tarkus suudab ikka üllatada. Olin mitmel korral ülimalt üllatunud sellest, kui palju ja millise sügavusega tundis president Lennart Meri Piiblit. Tema kõne peapiiskop Jaan Kiiviti ametisseseadmise järgsel koosviibimisel oli sellest üks ere näide.

Aastaid tagasi toimus Viljandi Kultuurikolledzi saalis presidendiga kohtumine. Ütlesin seal, et olen imetlenud meie presidendi piiblitundmist ja küsisin, kust on see pärit. Naeratus näol, kõneles ta sellest, et on tänulik ühele prantsuse katoliku kiriku koolile, kus ta õppis. Piiblitundmine olnud seal sama tähtis kui matemaatika ja prantsuse keel.

Aastaid tagasi istusin koos oma 70aastase onuga Viljandi Jaani kirikus. Ta tahtis, et ma teda leeritaksin ja mina tahtsin teada, kas tal selleks ka vajalikud teadmised on. Panin talle ette leeritesti küsimused. Lühikese ajaga vastas ta enamikule neist. Olin imestunud. Tema naeratas ja ütles, et on käinud koolis ja usuõpetust õppinud. Imestasin, sest nendest usuõpetuse tundidest oli möödas 60 aastat. 

Küsitledes kaheksakümnendate keskpaigast üheksakümnendate keskpaigani leeris käinud inimesi, on mulle silma hakanud üks seaduspärasus. Enamikul kaheksakümnendate lõpus leeri tulnud inimestest olid vanavanemad kiriku liikmed ja just nende vanavanemate mõju rõhutasid leeritulnud oma tuleku peamise põhjusena. Mida edasi, seda vähemaks jäi hiljem leeri tulijatel nende vanavanemate mõju. Pole ime, sest aina kasvab nende vanavanemate hulk, kelle koolitee on kulgenud vaid nõukogude koolides ja kes jõudsid võimalikku leerivanusesse pärast aastat 1957.

Maailm on muutunud ohtlikuks paigaks. Kuidas oleme ette valmistanud oma lapsed ja lapselapsed eluga – ka selle karmima poolega toime tulemiseks? Kui nad oskavad ühtpidi kõverdunud näppudega arvutiklahve toksida ja teistpidi kõverdunud näppudega krahmata ja rabada, aga ei oska oma käsi kokku panna palveks, siis võivad nad osutuda pingesituatsioonides kergelt purunevateks.

Kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa süüdistab EELKd ahnitsemises ja väidab, et meie kahanevates kogudustes on enamuses vaid 60–70aastased inimesed. Sellest järeldus – peagi nad surevad ja kirikuid pole EELK-l enam vaja. Kas tal on õigus? Ta pole esimene, kes kuulutab kogudustele ja ristiusule Eestimaal kadu. Seda tegid tuhanded õppinud propagandistid 50 aastat järjest. Kadusid kuulutajad – kogudused jäid. Loomulikult pole see loogiline, et kogudused jäävad. See on täiesti loogikavastane, et kusagilt tulevad uued 60- ja 70aastased ja asuvad eelkäijate kohtadele. See on ime! Selleks, et ime võiks taas sündida, on kirikul vaja teha väga tõsist tööd. Me ei saa olla uhked selle üle, millisesse seisu paljudes kogudustes on jõudnud pühapäevakoolid ja noortetöö. Meil pole põhjust kiidelda ka leeritöö seisuga. Ikka veel on liiga palju neid kogudusi, kus pole ühtegi nendest nii olulistest töölõikudest, ja neidki kogudusi, kus leeritööd tehakse ülekäe. Vaid mõni tund ja – järgmised, palun.

Küsigem täna eneste käest, milliseid kõnesid peab kord 50 aasta pärast Eesti Vabariigi president ja milliseid vastuseid annab oma eluõhtul leeri jõudnud inimene talle ette pandud leeritestile. Milliseid teadmisi võtavad ellu kaasa meie pühapäevakoolides ja leerigruppides osalenud? See sõltub väga palju sellest, kuidas me täna EELKs oma ülesandeid täidame.

Üks tark on lahkunud! Loodan väga, et kunagi kusagil keegi küsib taas mõne Eesti Vabariigi presidendi käest, kust on pärit ta suurepärased teadmised Piiblist. Loodan väga, et ta nimetab siis mõne Eestimaa kiriku või kooli nime. Maailm on muutunud ohtlikuks paigaks, aga just siin ja just praegu tasub istutada õunapuid, mis kunagi ilusaid vilju kannavad.

Jaan Tammsalu,
Laste- ja Noorsootöö Ühenduse esimees

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)