Slava Ukraine
Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Tarkus avaldub suhtumises aega

14.09.2022 | | Rubriik: Jutlus

Vaadake siis hoolega, kuidas te käite, ei mitte nagu arutud, vaid nagu targad, ostes kokku aega, sest päevad on kurjad. Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge jooge end täis viina, millest tuleb ulaelu, vaid saage täis Vaimu, rääkides isekeskis psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, kogu oma südamest lauldes ja pilli mängides Issandale, alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel tänades. Alistuge üksteisele Kristuse kartuses.       Ef 5:15–21

On asju, mida meist kellelgi ei ole ega saa olla küllalt. Paulus kirjutab filiplastele: „Ja ma palun Jumalalt seda, et teie armastus üha enam ja enam kasvaks taipamises ja kõiksuguses kogemises olulise kindlaksmääramiseks, et te oleksite selge meelega.“ Meile ei anta kõikideks aegadeks ja igaks puhuks sobivaid reegleid või näidiskorraldusi, vaid Vaimu tarkust toimida õigesti antud hetkel. 

Kristlase kohta kehtib: „Te olete ült võtnud vana inimese tema tegudega ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb taipama oma Looja näo järgi.“ Iseloomulik on julgus ja võime pidevalt uueneda taipama: „Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muunduge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“

Tegelikult on ju nii, et inimesed tahavad olla mugandujad märksa suuremal määral, kui elu seda sunnib. Suurem osa inimesi ei ole isegi teadlikud oma vajadusest muganeda. Nad elavad illusioonis, et kuuletuvad omaenese mõtetele ja kalduvustele, et nad on individualistid, et nad on oma arvamusteni jõudnud iseseisva mõtlemise teel ning et vaid juhtumisi langevad nende mõtted ühte suure enamiku omadega. 

Kristlastelt ei oodata pimedat kuulekust ei kirjasõnale ega oma kiriku korraldustele, pigem pidevat läbikatsumist, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik, mis on Jumala tahtmine siin ja praegusel hetkel. Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisama on igaühega, kes on sündinud Vaimust. Kõigepealt aga avaldub tarkus suhtumises aega. Vana tõlke „pidage aega kalliks“ sõnasõnaline eestindus on „ostes kokku aega“ või „ostes aja välja“ ning ta mõtteks: ärge raisake aega, ärge „müüge“ müüdamatut muidu eest.

Üpris banaalsena tunduv hoiatus „ja ärge jooge end täis viina, millest tuleb ulaelu“ ei ole üldsegi banaalne ega tarbetu, eriti veel, kui „viina“ – muiste oli selle asemel nagunii „vein“ – võtta mis tahes eneseuimastusvahendina. Saab ju rääkida ka töönarkomaanist, kus sümptomiks on niivõrd täielik millelegi andumine ja teotsemisse sedavõrd uppumine, et ei jää järelemõtlemiseks mingit mahti.

Pascal nendib: „Meie ei seisa kunagi olevikus. Me haarame tulevikku, nagu oleks see liiga aeglane tulema, nagu peaksime ta käiku kiirustama. Või siis tuletame minevikku meelde ja kaebame, et see oli kiire kaduma. Oleme nii mõtlematud, et hulgume aegades, mis ei ole meie ajad, ja ei mõtle sugugi sellele ainsale ajale, mis meile kuulub. Oleme nii tühised, et unistame sellest, mida ei ole, ja jookseme kergemeelselt selle ainukese eest ära, mis meile on antud. Küllap sellepärast, et olevik teeb meile harilikult haiget. Heidame pilgu mujale, sest olevik teeb tuju halvaks. Ja kui ta meelepärane juhtub olema, siis kahjatseme tema kiiret möödumist. Püüame teda tuleviku najal püsti hoida ja plaanitseme asju, mis ei seisa meie võimuses, ja seda pealegi aja raamis, milleni me võib-olla kunagi ei jõua.

Uurige ise oma mõtteid, siis näete, et need on pidevalt ametis minevikuga või tulevikuga. Olevikule mõtleme vaevalt, ja kui sellele mõtleme, siis peamiselt jälle tuleviku pärast, et seda oleviku valgusel korraldada. Olevik ei ole kunagi sihiks, minevik ja olevik on vahendid, ainult tulevik on meile sihiks. Nõnda ei ela me üldse kunagi, vaid ainult loodame elada, ja kestvalt õnne ette valmistades võime olla kindlad, et see kunagi ei saabu.“

Jutlus peab inimesele andma midagi, mitte käskima meid teha, mitte manitsema ja noomima. Ta ei pea olema „ajakohane“, vaid inspireeritud kõnelus, nagu ta oli tuhandeid aastaid tagasi prohvetitel. Sest ainult see annab meile midagi, annab kindluse ja kõrvaldab tõkked, mis teelt eksinut ei lase tagasi. Me saame end muuta ainult siis, kui andmise kaudu avardatakse meie piirid. Ainult nõnda võime me üldse muutuda.

Uku Masing on öelnud, et jumalateenistusel peab olema selgesti väljendatud otstarve inimest viia ühendusse Jumalaga ja mitte näidata, kuidas seda peab tegema. Pime võib küll pimedaile teed juhatada, aga ta ei saa neid juhtida seda mööda. Jumalateenistus võiks ja peakski andma inimesele laengu, mis tuge leidnu tundega edasi elada aitab.

 

 

 

 

Toomas Paul,

dr, titulaarpraost

 

 


Jutlus ilmub lühendatud kujul ja pärineb kogust „Kusagilt kumab valgust“  (1995) ning on 

avaldatud autori loal. Foto Tallinna  Jaani koguduse kodulehelt.

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)