Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Tark Ain Kaalep

01.06.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Loomuldasa Muusapoeg ja kirjandusinimene, on Ain Kaalep hariduselt fennougrist, soome-ugri keeleteaduse tundja. Miks nii, on arusaadav. 1950. aastatel oli fennougristika Tartus neid väheseid erialasid, mille omandamine oli akadeemiline ja ühtlasi ka rahvusvaheline.
Paul Ariste ei olnud lokaal­ne. Teda aktsepteeriti Moskvas, Peterburis, Helsingis, Uppsalas ning Riias. Ta oli ideedest tulvil ning ta vedas. Kirjandusteaduses temasarnast vedurit ei olnud. Oli ettekandja Villem Alttoa, kes pidas oma loenguid leksikonide põhjal. Antiigi tundmist vedas romanist Karl Reitav, kellel oli vähemasti kolm andekat õpilast, nimelt Ülo Torpats, Valmen Hallap ja Ain Kaalep. Üks toredam boheemlane või epikuurlane kui teine.
Ma ei mõtle sümpoosione veinilaua ääres. Pean silmas seda, et kõik olid «kesk meie elu vaevarikast rada» (Dante) küllalt nõudlikud õpetajad, kellele oli tähtis teatav distsipliin vabaduse piiril. Vabadus seisnes selles, et Nõukogude okupatsioonikorda ei võetud omaks ega lastud seda endale pähe määrida.
Valmen Hallap (1928–1987) oli lingvistiline entsüklopedist, kelle teadmisjanu seati eeskujuks ka 1970. aastatel. Ülo Torpats (1920–1988) oli filoloogiline entsüklopedist, kes armastas säravat põhjalikkust. Ain Kaalep on ennekõike luuletaja, keda ärritab lohakus koos totrusega. Vaimukused on lubatud, harimatus mitte.
Sestap on ka mõistetav, miks just Ain Kaalep aastal 1966 sekkus tollase Edasi veergudel mõiste «provintsialism» kuritarvituses. Hiljuti oli ilmunud uuesti eestikeelne tõlge Alphonse Daudet’ (1840–1897) romaanist «Tartarin Tarasconist» (1872).
Selle koomikast – Tartarin on pisut eesti kroonu onu või ka Shakespeare’i John Falstaffe komöödias «Windsori lõbusad naised» (1597) – ei saanud läbilõikeline eestlane aru, mispuhul Ain Kaalep artikliga «Taaskohtumine Alphonse Daudet’ga ehk Provintsialismist sõna tõsises mõttes» (2. X 1966) reageeriski.
Elva Arbimäe veerul ei olnud Astrid ja Ain Kaalepi kodus miskisugune provints. Sinna ei mindud nagu pagulaste juurde. Kaalepite kodu oli seal akadeemiline pealinn. Provintsialism on keeleline kolkapärasus ehk sisemaine semantiline murre. Mitte kattai Võrumaal nagu kadajas Nõos, vaid nagu tallinlase linn tähenduses «pealinn» või «Eesti ainukene tõeline linn». Vastavalt elab provintslane maal, s.t rannikust kaugemal ja merekaladest eemal.
See on Elvaski fakt. Ent Elvas on tõsiasjaks ka see, et Rooma impeeriumi provintsid (provincia Romana) ulatusid nii kaugele, nagu põhjas lubas Hadrianuse vall (umbes Tyne’i jõe kohalt). Alpide-tagune Rooma ala on meie päevil piirkond San Remo ja Arles’i vahel. Nice, Marseille, Avignon. Ei mingit kolgast. Hoopiski oksitaani ja arpitaani keele kodumaa katalaanide ja liguuride vahel. Ta on provints Rooma kapitooliumi suhtes, mitte sisemaa.
Sobiva nurga alt loetuna on Ain Kaalep veidi horatiuslik. Korda armastav päevapüüdja, kellel on alati meeles, kuidas tuleb end jagada leivateenistuse ja sõltumatu vabaduse vahel. Mismoodi see välja paistab, seda võib igaüks ise lugeda Ain Kaalepi luuletusest «Ristsed» (1962), millele Valter Ojakäär tegi viisi ja mille laulis linti Artur Rinne (laulu jaoks on sõnu muudetud).
Ent mõelgem end 1960. aastatesse tagasi. Jaan Kross rõhutas tollal korduvalt, kui oluline on elada mere kaldal ja jõe suudmes. Mitte kohe ei väitnud Ain Kaalep, et tema arvates on aeg rääkida järvedest (kogu «Järvemaastikud» ilmus 1968), kuid on tähtis, et ta kaitses maad merest kaugemal. Kaks luuletajat väitlesid mitte vabavärsi ja meetriliselt korrastatud värsi üle, vaid arutlesid vabadusest ilma selle parastamiseta, mis oli nii iseloomulik hilisemale Uno Lahele.
Ent oli ka kolmas mõõde. Keskealine August Sang kinnitas visalt, et ajad muutuvad paremaks. Sama uskus ka Jaan Kross. Vastupidist rõhutas Artur Alliksaar, horatiuslik nagu Ain Kaalepki. Ma arvan, et väga hea Horatiuse-tundja, piibumees ja forellipüüdja Ülo Torpats oli oma sõpradest veelgi skeptilisem.
Ent skepsis ei ole loov. Ta nendib ehk sedastab, mitte rohkem. Sellest sai ka Ülo Torpats aru ja Ain Kaalepile on see olnud enam-vähem nagu päevakäsk. Siit tema veendumus, et Tartu ülikool ja Eesti kultuur vajavad klassikalist filoloogiat kui peaainet ning nõnda on see viimaks ka kujunenud.
Ain Kaalepi ühe õpetaja dotsent Richard Kleisi (1896–1982) antiigitundmise põhjaks oli stuudium Peterburi ülikoolis, kus tema ilmavaadet kujundas kõige rohkem vasaktsentrist professor Nikolai Karejev (1850–1931). Hilisema Richard Kleisi jonnakus viis selleni, et ladina keelt ja antiikkultuuri oli võimalik ka okupatsioonikorra kiuste õppida süstemaatiliselt. Ain Kaalep läks veelgi kaugemale. Tema järgi on möödapääsmatu, et olnut tuleb tunda kõiges, mitte kildhaaval.
Muidugi on see juhus, et Ain Kaalep on sündinud 4. juunil, õrna ööbiku saatel. See aga, mida ta on teinud, ei ole enam juhus. See on olnud rohkemat kui ohverdus. See on olnud ilus töö. Korda loov, aga vabadust lubav.
Peeter Olesk

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)